Nr 49

Laadi alla

Jaga

Prindi

Eestisisene kemplemine võtab tööstussektorilt jõu areneda ja kasvada

03. juuli 2024

Fookus

RiTo nr 49, 2024

  • Keiu Telve

    Keiu Telve

    PhD, Tartu Ülikooli Antropoloogia Keskuse asutaja

„Eestis ei taheta tööstust. Võitled kohaliku omavalitsusega, võitled riigiga, võitled avaliku arvamusega. Kui kasvada tahad, pead patriotismi nurka viskama ja välismaale minema.“ (Eesti ettevõtja 2023. aasta Antropoloogia Keskuse tööstussektori uuringus)

Eesti tööstus on pika ajalooga – kuldaega saab otsida nii vabariigi esimesest perioodist, nõukogude ajast kui iseseisvuse taastamise järgsetest kümnenditest. Ühes on Eesti tööstussektori juhid kindlad: tööstusel läks varem paremini.

Tänast igapäevaelu iseloomustavad mõtted: meie võimalus on aeglane suremine; kust tuleb tööjõud, kes saab robotiga hakkama; meie innovatsioon ei saa minna ette ülejäänud tööstusharust; Eesti pole väike, Eesti on mikro.

2023. aastal viisin Antropoloogia Keskuse antropoloogidega Tööandjate Keskliidu tellimusel läbi tööstussektori uuringu, mille eesmärk oli sihtrühmade parema mõistmise abil aidata kaasa majandust toetava innovatsiooninarratiivi loomisele. Uuring keskendus Eesti tööstus- ja tootmisettevõtete juhtidele, et välja selgitada nende suhtumist äride uuendamisesse ning lisandväärtusega toodete loomisesse.

Tööstuse maine ühiskonnas

Uuring näitas selgelt, et Eesti tööstus ei tunne ennast ühiskonnas väärtustatuna ning see õõnestab juhtide eneseusku ja seega ka rahvusvahelises konkurentsis läbilöömise võimet. Eesti tööstust on materdatud meedias, sellel pole olnud kõrgetel riigisektori kohtadel eestkõnelejaid ja keegi meist ei tahaks tehaseid oma tagaaeda. Iga juht on üksinda oma otsustes, sajad inimesed ootavad temalt kuu lõpus palka, tuhanded inimesed omavad arvamust, kuidas ei peaks tegema.

„Me oleme kas liiga agarad Euroopa Liidu piiranguid jälgima või ei julge riskida. Kõik teised saavad teha, meie ei saa.“

Tööstussektor tunneb ennast Eestis tehnoloogiasektori kõrval vaeslapsena. Selle valdkonna juhid nendivad, et riik sunnib neid tundmatus suunas kiirendama ja arenema, justkui innovatsioon ise oleks eesmärk: „Kogu aeg on tunne, et kõik peaksid tegema midagi muud, et kõigepealt lõpetame need asjad ära, mida me teeme ja kõik hakkavad midagi muud tegema.“ Suhtumine alltöösse on alavääristav, koduturule tootmist ei hinnata ning pika ajalooga ettevõtetel lastakse uksed kinni panna.

Riik jätab ettevõtted üksi

Mitmed pikalt tööstuses tegutsenud juhid mäletavad mõnda seika majanduslikult keerulisest perioodist, kus nad oleksid vajanud päriselt abi: „Riigile on oluline saada kätte oma maksud, miski muu neile korda ei lähe. Võid olla kümneid aastaid olnud ettevõtja, aga kui ühel kuul on raha kinni ning tekkinud maksuvõlg, oled kohe kurjategija, kellest meedia kõva häälega pasundama hakkab.“

Riik mõistab abistamist teisiti – ärikiirendid, toetusmeetmed, rohepöörde fondid. See pole abi, mida tegelikult oodatakse ning see jõuab abivajajateni liiga hilja. Vananenud masinapargiga ettevõtetel pole midagi teha toetusmehhanismidega, mis toetavad uute programmide juurutamist.

Mõne aasta taguseid energiatoetusi osa ettevõtteid ei jõudnudki ära oodata. Teiste riikide soodsamad dotatsioonid on rikkunud turu tasakaalu: „Ei saa ju nii, et ostame puidu Skandinaaviast ja müüme majad ka neile.“

Tehaste ehitusload võtavad aastaid ja ametnikega veetakse vägikaigast näiteks küsimuste üle, kas automatiseeritud tehase kõrvale on vaja ikka sadu parkimiskohti. Arenduskeskuste pakutavad konsultatsioonid on üld­sõnalised, konsulteerivatel ekspertidel puudub tihtipeale valdkonna kitsam teadmine ning valge pabertahvli kõrval valdkonnaväliseid motivatsioonikõnelejaid tööstuses ei hinnata.

„Kõik räägivad kogu aeg arenemisest, meie teeme kolmes vahetuses 24 tundi ööpäevas, seitsmel päeval nädalas tööd.“

Eesti tööstussektor on iseseisev, uhke oma panuse üle ning keerulises majandusolukorras hakkamasaamisele orienteeritud. Läbi kolmekümne aasta on ettevõtted arenenud, oma turunišši otsinud ja edasi liikunud: „Kui sa hakkad täna digitaliseerima, siis ime, et sa alles oled. Eesti tööstuse ettevõtted on viimasel ajal väga palju investeerinud. Ma küll ei ütleks, et meil midagi viga oleks.“

Inimesi väärtustab iga tööstusjuht

Tihti on meie tööstused alguse saanud paari inimese entusiasmist, isekeskis leiutades: „Esimese firma ma alustasin 3000 krooniga. Ostsin õmblusmasina mootoreid ja pedaale.“ Meie ettevõtted on kasvanud suurteks palgamaksjateks, kes panustavad märgatavalt Eesti majandusse ning hoolivad oma töötajatest ja kogukonnast.

Uuringu tulemuste juures üllatas tööstusjuhtide seotus kogukonnaga, töötajaid väärtustasid kõik juhid. „Rauda ja kola saad osta, aga inimesed on kõige olulisemad, nad on kõige tähtsamad. Hea vaadata, kuhu tehas jõudnud on, inimesed ei pea enam tassima ja rapsima“ või „Masinaid võib endale igaüks osta, aga kuidas leida ja hoida inimesi, kes nendega tööle hakkavad, see on tõeline kunst“. Uuenduste valguses soovitakse näha, et ka kogukonnal nende ümber oleks hästi.

Ühiskondlik kokkulepe 
aitaks areneda

Enda võimalusi nähakse just väiksemate (rahvusvaheliste) klientide teenindamises ning paindlikus tootmises. Kasvamine toob kaasa väljakutsed, mida Eesti ebastabiilses majanduskeskkonnas ja kriiside poolt räsituna ei jaksata vastu võtta: „Eesti tööstusel on rasked ajad. Viimasel ajal pole küsimus mitte võimaluste leidmises, vaid ellujäämises. Et kui kasvada, siis peaksime müüki rohkem tegema ja mehi oleks rohkem juurde vaja. Hüpe tähendaks ressursse.“

Üheks kõige olulisemaks ressursiks on juhi jaks. Praegused võitlused toimuvad Eesti sees: soodsama energia, tööjõu, maksude, määruste ja lubade, avaliku arvamuse ja kogukonna vastasseisu tasandil. Nii ei jätkugi energiat minna rahvusvahelisel areenil teiste ettevõtetega rinda pistma.

Antropoloogist kõrvaltvaatajana on selge, et tööstus ei saa areneda enne, kui omame ühiskonnana visiooni, kuhu me tahame liikuda, millist riiki me tahame kümne ja saja aasta pärast ning tunnistame, et kõikidel ettevõtjatel on selle loomisel võtmetähtsus.

Tööstus on valmis arenema, olema innovaatiline ning looma seeläbi kogu Eestile väärtust, aga me peame seda tahtma ja lubama, et tööstussektori arendamine Eestis on oodatud. Tööstus vajab kiirendamiseks ühiskonna, riigi ja igaühe toetust – seda nii sõnades kui tegudes.

Tagasiside