Riigikogu liikmete kirjutised üleriigilistes ja kohalikes ajalehtedes
-
Eesti Rahvusraamatukogu parlamendiinfo keskuse infospetsialist
Informatsiooni ülekülluse ajastul saab määravaks ajaleheartikli kvaliteet, seda ka Riigikogu liikmete kirjutiste puhul.
2007. aastal ilmus Eesti Rahvusraamatukogu andmeil Riigikogu liikmeilt ühtekokku 2906 kirjutist, nende seas oli nii eelmise, X koosseisu kui ka praeguse, XI koosseisu liikmete artikleid, intervjuusid (ka vahendatud intervjuusid), küsitlusi, lühiarvamusi jms. Kui arvestada, et Postimehe ühes 28-leheküljelises numbris ilmub ligikaudu 30 keskmist või pikemat artiklit, siis võib kirjutiste mahu piltlikustamiseks nentida, et Riigikogu liikmed suudaksid täita 97 Postimehe numbrit, seega peaaegu neli kuud järjest. Viimase seitsme aasta andmeid analüüsides tuleb tõdeda, et 2906 on suhteliselt suur arv. Sellest rohkem on Riigikogu liikmete kirjutisi avaldatud 2004. aastal (3020) ning kõige vähem oli neid 2006. aastal (2380 kirjutist). On seda aastate lõikes palju või vähe, jääb lehelugeja otsustada. Tema hääletab silmadega – loeb või ei loe.
Käesoleva kirjatüki autoril oli võimalus pikki aastaid kujundada ajalehe Postimees arvamuskülgede sisu. Praegune töö Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialistina võimaldab vaadata protsessi teiselt poolt – artikleid bibliografeerides ning raamatukogu kasutajatele teatud teemadel vajalikku infot otsides. Mõlemad tööd nõuavad suurt informeeritust; mitte ainult ühiskonnas toimuvate protsessidega kursisolekut, vaid ka allikakriitilist lähenemist, et vajalik teave lugejani jõuaks. Infouputuse ajastul pole võimalik kõike avaldada ega läbi lugeda.
Lugeja ootab kvaliteeti
Kahtlemata on ajakirjanduse ülesanne kõrgema seadusandliku võimu esindajate seisukohtade vahendamine avalikkusele, sest parlamendis vastu võetud otsused määravad ühiskonnaelu raamistiku, milles inimesed igapäevaselt toimivad. Samal ajal ei saa parlamendiliikmete arvamuste avaldamine olla eesmärk omaette (nimetame seda “linnukese” pärast avaldamiseks). Arvamused peavad puudutama lugejat, andma ammendava vastuse põletavatele küsimustele, avama otsuste tagamaid ja pakkuma probleemidele lahendust. Kuivõrd seda suudetakse, oleneb paljugi ajakirjaniku teadmistest ja professionaalsest oskusest. Sisuliste küsimuste esitamiseks või arvamusartiklite seast valiku tegemiseks peab ajakirjanik orienteeruma protsessides ning tegema selgeks ka konkreetse teema põhijooned ehk teisisõnu: ajakirjanik peab olema poliitikule (spetsialistile, eksperdile vm) võimalikult võrdne partner. Just niisugused on Aarne Rannamäe, Kaarel Tarand, Urmet Kook, Külli-Riin Tigasson, Erkki Bahovski, Barbi Pilvre, Küllike Rooväli, Argo Ideon jt. Neile ei saa ajada parteijuttu või piirduda üldiste loosungitega, nad küsivad ja pärivad, sest nad teavad, millest jutt käib.
Oluline on teema valdamine
On selge, et 2906 kirjutist ei jagune võrdselt 101 parlamendiliikme vahel. Riigikogu liikmete seas on aktiivseid ja passiivseid inimesi, on neid, kelle arvamust meedia pidevalt küsib ja kelle arvamusartiklid ei pea toimetustes nädalaid järjekorda ootama, ning ka neid, kes meediasse harva pääsevad või kelle artiklid jäävadki avaldamata.
Miks teatud parlamendiliikmete arvamused pakuvad ajalehetoimetajatele ja nende kaudu avalikkusele suuremat huvi kui teiste omad? Mis võiksid olla ajakirjanike valikukriteeriumid?
Esimene kriteerium on kahtlemata kompetentsus, teema sügavuti valdamine, olgu selleks siis töölepinguseadus, Venemaa poliitika, turvalisuse küsimused, põhiseaduslikud probleemid vms. Parlamendiliige peaks teemat valdama nii, et ta suudab seda ka tavainimesele avada – huvitavalt, selgelt ja inimesekeskselt. Ilmselgelt on huvitavam lugeda sellise inimese arvamust, kes ei edasta juba kõigile niigi teadaolevat, vaid suudab avada tagamaid, näha seoseid, kellel on huvitavaid fakte – sellise inimese kirjutist, kes on ise tööd teinud ja tahab seda teha ka avalikkusega, teda harides ja õpetades. Postimehe patrioodina tõstan esile lehe endise peatoimetaja, kunagise Moskva korrespondendi, praeguse parlamendiliikme Marko Mihkelsoni Venemaa-teemalisi artikleid. Alati huvipakkuvad on ka Peeter Kreitzbergi hariduspoliitilised seisukohavõtud.
Nagu mainitud, peab süvitsi minevate teadmistega liituma hea väljendusoskus – vaba bürokraatlikest väljenditest, kaasakiskuv esimesest lausest, seisukohad põhjendatud iseloomulike faktidega jms. Tekst peaks olema nii tihe, et ühegi lause väljajätmine oleks võimatu. Sellises tekstis esitatud seisukohad jõuavad lugejani, panevad ta mõtlema ning suurendavad ka poliitiku tuntust, kujundavad tema imagot.
Teine valikukriteerium on parlamendiliikme julgus väljendada oma seisukohta otse, keerutamata, isegi siis, kui see on vastuolus üldlevinud/üldlevitatava seisukohaga. Sellised seisukohad loovad aluse diskussioonile, mis on vaba ajakirjanduse vältimatu eesmärk ja ülesanne. Aga ainult siis, kui need arvamused käivad olemuslike probleemide kohta ning ei solva konkreetset inimest, erakonda või avalikkust. Ehk teisisõnu: seisukohtade väljaütlemise eesmärk ei ole rahvaesindaja (enese)eksponeerimine või kellelegi ärapanemine. Selle piiri tunnetamine on vahel raske nii parlamendiliikmetele kui ka ajakirjanikele. Eriti kehvaks muutub olukord siis, kui nii ühel kui ka teisel jääb puudu teadmistest ja kogemustest, nende eetiline lävi on madal ning ei osata ette näha tagajärgi. “Võsareporter” võib ju troonida vaadatumate telesaadete tipus, kuid Eesti ühiskonna “võsastumine” oleks riigile ja rahvale, sealhulgas poliitikuile ja ajakirjanikele hukatuslik.
Ühelt poolt oleks nii-öelda esimene valik justkui poliitikute käes, sest ajakirjanik ei saa vahendada sõnu, mida ei ole öeldud. Teiselt poolt on ajakirjanikud need, kes ajalehte materjali valivad. Seega lasub vastutus nii ühel kui ka teisel.
Rohkem eriteemalisi artikleid
Kolmas on mitmekesisuse printsiip. Ajalehes peaksid leidma kajastamist olulised teemad eri valdkondadest. Kümme päeva kümme artiklit ühel ja samal teemal tapab ajalehe, eriti kui samast asjast kirjutavad ka teised trükiväljaanded, räägitakse raadios ja televisioonis. Tavaliselt on kõnelejad ikka ühed ja samad inimesed.
Neljas kriteerium peaks olema võrdse erakondliku esindatuse printsiibi järgimine, mis iseenesestmõistetavalt ei tohi muutuda ristikeste mehaaniliseks tõmbamiseks. Jutt käib sisulisest debatist. Selle käivitamise ja arendamise eest vastutavad võrdselt nii parlamendiliikmed kui ka ajakirjanikud. Ajakirjanikule võib mitte meeldida see, mida parlamendiliige Jaan või Jüri mõtleb ja välja ütleb, kuid uudisloos või arvamusartikli lehte vahendamisel ei ole tal õigust seda suhtumist väljendada. Küll aga artikli autorina ning raadio- või teleintervjuus kõneldes oma seisukohta avaldada.
Selle kriteeriumi täitmisel esineb kõige rohkem raskusi. Esiteks, mitte kõikide erakondade poliitikud ei ole altid kõigis küsimustes seisukohti välja ütlema, teiseks võib mõne erakonna seisukoht olla niisugune, mida meedia kajastab pikemat aega ja mis saab seetõttu rohkem ajalehepinda ning ka vastukajasid. Mõne teise erakonna esindaja väljendab end aga bürokraatlikus keeles või hoopis õõnsates hüüdlausetes, mis vajuvad unustusse kohe pärast avaldamist. Oma osa on kahtlemata ka puhttehnilistel pisiasjadel: kui ikka poliitiku T lühiarvamuse saab kätte üheainsa telefonikõnega, kuid R-i arvamuse saamiseks tuleb läbida nõunike pikk kadalipp, siis läheb ajakirjanik kiiremat (ja lihtsamat) teed pidi. Kahjuks ei suuda ka ajakirjanikud tihti oma poliitilisi eelistusi vajalikul ajal ja kohas enda teada jätta.
Oluliseks saab analüüs
Viies valikukriteerium on poliitikute ja ekspertide seisukohtade tasakaal. Arvamuskülgi, mis on päevast päeva täidetud eri tasandi poliitikute artiklitega, ei suuda lugeja vastu võtta. Ta soovib ka teada, mida arvavad ühest või teisest probleemist oma ala spetsialistid või lihtsalt arukad ning laia maailmapilti nägevad inimesed, olgu nad kirjanikud, teadlased, õpetajad, arstid vms. Seega ei ole lehetegemine lihtne, sest erinevatel lugejarühmadel on tulemusest erinev arusaam. Kõigile ei saa ajaleht kunagi meele järele olla, seepärast tuleb tunnetada, missugused teemad pakuvad inimestele huvi, missugused mitte, mis mõjutavad nende elu siin ja praegu, aga ka tulevikus. Elektroonilise meedia võidukäik võtab trükiajakirjanduselt päevakajaliste seisukohtade lihtsa kajastamise funktsiooni ning suurem tähelepanu peaks koonduma analüüsidele, sündmuste tausta ja põhjuse-tagajärje seoste avamisele. See nõuab aga rohkem ajakirjanikke, kes orienteeruvad olulistes teemades ja vajaduse korral julgevad kasutada targemate inimeste abi, olgu need toimetuse seest või väljast. Liigne enesekindlus on ajakirjanduseski ohtlik.
Asjalikkus vs parteipropaganda
Kui ajakirjanik on vahendaja, siis infospetsialist on vahendatu vahendaja. Riigikogu liikmete (aga ka presidendi, valitsusliikmete ja Euroopa Parlamendi saadikute) üleriigilistes ja maakonnalehtedes avaldatud poliitilistest artiklitest valikut ei tehta – need leiavad kajastamist Rahvusraamatukogu andmebaasis ISE (ise.nlib.ee), s.t humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna artiklite bibliograafilises andmebaasis, mida koostatakse Eestis ilmuvate ajalehtede, ajakirjade ja artiklikogumike põhjal ning täiendatakse iga päev. Raamatukogu võrguväljaannet “Riigikogu liikmete kirjutised” (www.nlib.ee/4699) täiendatakse kolm korda aastas.Infospetsialisti tegevuses võib eristada kahte olulist töölõiku. Esiteks Riigikogu liikmete artiklite, intervjuude jms bibliografeerimine. Et lugeja saaks ülevaate, millest üks või teine Riigikogu liige oma artiklis kirjutab või intervjuus räägib, peab infospetsialist suutma terad sõkaldest eraldada ning lause või paariga olulise kokku võtma. Just selle lühikokkuvõtte alusel teeb lugeja tihti otsuse, kas artiklit (intervjuud vms) lugeda või mitte. See ei ole kerge, eriti siis, kui artikkel on kirjutatud pigem “linnukese” tegemiseks kui selgeks arvamusavalduseks. “Kirjutan selleks, et kirjutada” artikliga pääseb küll Riigikogu kirjutiste üldisesse edetabelisse, kuid selle mõju lugejale on väike. Eriti aja möödudes, sest sellised artiklid ei anna ülevaadet olulistest nähtustest ja protsessidest, ei sisalda analüüsi ega järeldusi, ei ole teatud aega iseloomustav dokument. Pigem peegeldavad need parteikontorite püüdu iga hinna eest ajakirjandusse pääseda. Seepärast tuleks ka ettevaatlikult suhtuda statistikasse ja selle põhjal tehtud järeldustesse, et kui poliitik X avaldas aasta jooksul arvamust 55 korda ja Y 10 korda, on X tublim rahvaesindaja. Sisuline lähenemine võib anda hoopis teistsuguse pildi.
Maakonnalehtede olulisus
Infospetsialisti töö üks eripära on nii-öelda suure pildi nägemine, s.t tal on ülevaade kõikides üleriigilistes ja maakonnalehtedes ilmunud Riigikogu liikmete kirjutistest. Maakonnalehtedes ilmunud artikleid ja intervjuusid analüüsides tuleb tõdeda, et ühelt poolt on pilt rõõmustav – Riigikogu liikmed peavad maakonnalehti oluliseks kanaliks, mille kaudu enda (ja oma erakonna) ideed ja vaated lugejani viia. Teiselt poolt on tunnetatav lõivu maksmine kvaliteedile – üleriigilistes lehtedes avaldatud kirjutistega võrreldes esineb maakonnalehtede artikleis rohkem loosunglikkust. Riigikogu liikmete 2007. aasta kirjutiste analüüs näitab, et parlamendiliikmete seas on neid, kelle artiklid leiavad avaldamist eelkõige maakonnalehtedes. See võib olla nii teadlik tegevus kui ka paratamatuse tunnetamine: üleriigiliste lehtede arvamuskülgedel on “sõel” tihedam.
>
On üsna tavaline, et Riigikogu liikme üks ja sama artikkel ilmub kõikides maakonnalehtedes, puudutades niiviisi justkui kõiki. Ometi on igal piirkonnal oma eripära ja arengutrendid, mida autorid peaksid artiklit kirjutades arvesse võtma.
Kahtlemata oleks paljude artiklite loetavus suurem, kui need kajastaksid konkreetse maakonnaga seotud probleeme või kui üldteemadel (näiteks haridus- või tervishoiuküsimused) kirjutatud artiklites oleksid esitatud sellesama maakonna arvud ja näited. Ühelt poolt näitaks see autori orienteerumist teemas, teiselt poolt aga väljendaks austust maakonna lugejate suhtes. Tihti ilmuvad sellised artiklid endistelt maavanematelt. Küllap seetõttu, et nad valdavad paremini maakondlikku informatsiooni, tunnetavad konkreetse maakonna probleeme ning suudavad pakkuda ka lahendusi.
Valiku teeb lugeja
Teine oluline töölõik on lugejate nõustamine. Infospetsialisti ülesanne on soovitada, kust saab lugeja parimat ja mitmekülgsemat teavet ühe või teise teema kohta. Infospetsialist valikuid ei tee, need teeb lugeja – ta kas kasutab soovitatud artikleid või mitte. Selge on seegi, et üliõpilane või teadur eelistab artiklit, kus autor esitab oma seisukoha argumenteeritult, konkreetseid andmeid kasutades ja üldpilti silmas pidades ning pakub probleemile ka lahendusi. Olukorras, kus informatsiooni tuleb sisse uksest ja aknast, saab oluliseks selle kvaliteet. See kehtib ka Riigikogu liikmete kirjutiste puhul. Oluline ei ole ju kirjutamine, vaid kirjutatu lugejani jõudmine.