Tema lugudes kasutatavad võõrkeelsed väljendid, tsitaadid ja viited
ei ole eputamine, vaid selle tõdemus, et olles inimestena eestlased
Eestimaal, oleme sulandumas kultuuri, mis pole enam päriselt meie
oma. Milline? – seda Unt ei öelnud, aga kunstnikuna tunnetas ta seda
teravalt. Eriti vt tema „Tühirand” ja „Elu võimalikkusest kosmoses”.
Mati Undile, kes seisis piiril
Eesti riik ei suuda muuta maailmas toimuvaid pikaajalisi protsesse. Samas võiksime säilitada oma keele, kultuuri, tavad, elu- ja meelelaadi ning traditsioonilised kooseluvormid võimalikult paljudele tulevastele põlvkondadele, kiirendamata ise nende hävimist ja sellega maailma üheülbalisemaks muutumist.
* Semiotic Knots in a Post-Modern State. Estonia. Kultuur jookseb ja kulgeb nagu tee üle põllu või niit läbi peo. Ühtlaselt. Aga mingil hetkel tabab vankriratas auku või ristteed ja niit peatub sõlme kohal. Nii ka siin: me kulgeme mingit sujuvat kadumist pidi (kaovad külad, dialektid, koolid, harjumused), aga ühel hetkel käib nõksak – ja tuleb “stopp!”. Viimati näiteks: Okupatsioonide Muuseumi ümbernimetamine torulukksepalt võetud nimega „Vabamuks” ... käis ju nõks läbi? See oli sõlme koht.