Parlamentaarne välispoliitika Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee näitel
-
IX, X, XI, XII ja XIII Riigikogu liige
Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused, seetõttu saab väärtuspõhist välispoliitikat kõige paremini ajada suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarsete assambleede kaudu.
Esimesi uudiseid, mis viimati (aprillis 2011) Strasbourgis käies minuni jõudis, oli Holger Haibachi äraminek. Parlamendiliikmed lahkuvad kogu aeg, sest kusagil on valimised, mõni ei kandideeri, mõnda ei valita ja mõni saab ministriks või antakse talle oma riigi parlamendis muu roll. Pikaajalised liikmed saadetakse ära pidulike sõnadega ja need, kes oma poliitilise karjääri lõpetavad, käivad pärast koduparlamendist lahkumist veel mitu korda Strasbourgis kohal. Mõnes riigis võtab uue delegatsiooni moodustamine aega ja mõnikord lastakse endisel rahvaesindajal Euroopa tasandil pooleli jäänud raport lõpetada. Lõpuks on ka Eestis õnnestunud selgeks teha, et “endiste” päevapealt lahkumine pole praktiline, kui mõni töö ootab lõpuleviimist või uut delegatsiooni pole veel moodustatud. See võimaldas Roheliste nimekirjaga valimiskünnisele alla jäänud Aleksei Lotmanil Berni konventsiooni puudutav raport aprillis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) ette viia ja kuulda keskkonnakomitee lahkuva esimehena kolleegidelt heasoovlikke komplimente. Aleksei oli assamblee liikmena kompetentne ja töökas, nagu oli seda ka Holger Haibach.
Aga Haibachi lahkumine oli teistsugune. Saksamaal polnud mingeid valimisi, tema lahkumine tuli ootamatult. Haibach oli ühtäkki Bundestag’ist läinud, et võtta vastu Konrad Adenaueri Fondi juhi koht Namiibias. Parlamendiliikme staatus on kindlasti kõrgem, lisaks olid Haibachil Euroopa Nõukogus raportid pooleli. Ta ise polnud kohal, selgitus oli just nagu olemas, aga ei olnud ka. Üks teine sakslane viitas Holgeri isiklikele põhjustele, aga möönis samas, et sellist Bundestag’ist tagasiastumist tuleb ette ülimalt harva.
Kui mõõt saab täis
Mulle meenus Liina Tõnisson, kes 2007. aasta sügisel enam-vähem demonstratiivselt Riigikogust ära läks, andes mõista, et parlamendi, aga võib-olla ka tema enda jaoks on parimad ajad juba möödas. Tõnisson läks pensionieas, aga Holger on minustki ligi kümme aastat noorem, kuid mitte algaja. Ta oli olnud Bundestag’is mitu ringi ja ees võinuks oodata veel pikk ja edukas karjäär.
Me ei olnud Holgeriga nii lähedased, et ta oleks oma plaane mulle varemalt tutvustanud. Minu jaoks ligitõmbavas monitooringukomitees, kus vaetakse üksipulgi demokraatia seisundit üleminekuriikides, ta ei käinud. Mina seevastu olin varem vaid episoodiliselt kuulunud õigusasjade ja inimõiguste komiteesse, kus Haibach oli alati juhtivaid liikmeid. Inimõiguste küsimusi Venemaal või Kaukaasias võttis ta lääneeurooplase kohta ebatavalise tõsidusega. Olin mõnede ta raportite kohta kiitvalt sõna võtnud ning mitme küsimuse puhul olime väljendanud sarnaseid seisukohti kas parteirühmas või assamblee kõnevoorudes. Kui Haibachi nime Google’is lahti lõin, avastasin, et ta oli muu hulgas Bundestag’is aastaid tegelnud Tiibeti küsimusega – nagu mina Eestis. Mingeid lähemaid selgitusi tema poliitikast lahkumise kohta seal polnud. Siiski ringles assamblee kuluaarides versioon, et Haibach oli Saksa parlamendis mitu korda kristlike demokraatide (CDU) fraktsioonist erinevalt hääletanud ja seda pandi temale pahaks. ENPA-s tegutsenuks ta väidetavalt hea meelega edasi, sest inimõiguste ja demokraatia kaitse talle sobis. See olnud hoopis sisepoliitika küünilisus, millest tundliku mehe mõõt täis sai.
Minule on Eesti seni tundunud üpris normaalselt toimiva riigina, muude maade probleemid löövad pahviks. Ma ei räägi üksnes Venemaast või Aserbaidžaanist, mille kohta tegin kuus aastat raporteid. Haibachile mõeldes tundus mulle kuidagi ootamatu, et pettumuse allikas pole mitte Euroopa Nõukogu võimetus põhiväärtusi kaitsta, vaid see, mis toimub Saksamaal. Kuid ma ei tea CDU siseasju. Olen põgusalt lugenud Hajo Schumacheri raamatut “Angela Merkeli edu saladused. Võimu kaksteist seadust” (Olion, 2010), mis lahkab päris hästi sisemise võimuvõitluse mehhanisme. Kui aga välispoliitikast rääkida, on Eesti valitsuse ja seda enam Riigikogu liikmete seisukohad oluliselt väärtuspõhisemad kui ENPA-l keskmiselt või näiteks Saksamaal.
Aastate jooksul olen adunud, et tugevad sambad, kes on põhimõtete eest seisnud, astuvad assamblee tööst ükshaaval kõrvale. Vahel tuleb peale ka uusi, nagu noor taanlane Michael Aastrup Jensen, kes nüüd veab Georgia raportit, kuid neid on vähe. Ei tahaks kinnitada õhtumaa allakäiku, aga faktid kinnitavad, et haigus süveneb.
Nõuded ja loobumised
Venemaa võeti Euroopa Nõukogusse 1996. aastal ja vastuvõtutingimustesse kirjutati Tšetšeenia konflikti rahumeelse lahendamise nõue. Varsti pärast seda tapeti president Dudajev, seejärel algas teine, veel julmem Tšetšeenia sõda. Mõne aasta pärast tapeti uus valitud president Mashadov. ENPA-s kirjutati algul teravaid raporteid, korraks võeti Venemaa delegatsioonilt isegi hääleõigus ära. Aja jooksul kuivas raportite sagedus kokku, poliitilised aspektid jäeti üldse kõrvale, nüüd on vahel harva vaatluse all inimõiguste olukord Põhja-Kaukaasias või inimõiguste kaitsjate olukord liikmesriikides.
Seesama teemaringi ahenemine ja olukorraga leppimine avaldub Vene-Georgia sõja käsitelus. Uued inimesed, kes tulevad, näevad pigem jõuetut organisatsiooni, kus mitte ei püstitata teravaid teemasid, vaid üksikud donkihhotid seisavad selle eest, et mõnd teemat lõplikult maha ei võetaks. Alati leidub mõni kergem, neutraalsem raport, mida esitades saab mõne riigi parlamendi liige näidata end suure paneuroopa ühenduse aktiivse tegelasena. Et teha ENPA-s veel enam karjääri, kulub marjaks ära suurearvulise Vene delegatsiooni toetus. Milleks siis rääkida Tšetšeeniast või Vene-Georgia sõjast?
On üks sõna, mille väljavõtmiseks rahvusvahelistest dokumentidest rakendab Vene Föderatsioon kogu oma diplomaatilise jõu. See sõna on “okupatsioon”. Viimane Venemaa monitooringuraport tehti 2005. aastal ja siis tõusis see küsimus esile seoses Balti riikidega. Meil olid omapoolsed ettepanekud, mis kõnelesid Venemaale viidud kultuurivarade tagastamisest ning Eesti, Läti ja Leedu kodanikele küüditamisega tekitatud kahjudest koos vajadusega nood kahjud kannatanutele või nende järeltulijatele kompenseerida. Nähes, et meie parandused lähevad assamblee tahtel lõppdokumenti sisse, tegi Konstantin Kossatšov plenaaristungil veel viimase katse oma tahet peale suruda. Tema ettepanek oli võtta lausest, kus oli juttu inimeste küüditamisest, välja just seesama omadussõna okupeeritud. Küüditamist “okupeeritud Balti riikidest” pidi asendama lihtsalt “küüditamine Balti riikidest”. See ettepanek ei läinud läbi.
Eesti, Läti ja Leedu puhul on tegemist nüüd juba kaugemasse ajalukku ulatuvate küsimustega, mille suhtes Venemaa, tõsi küll, pole ühtegi eelmainitud kohustust täitnud. Vene-Georgia sõja puhul on okupatsioon palju värskem ja paraku ka seni lõpetamata. Jaanuaris 2009 oli assamblee päris heas hoos, hääletades Vene-Georgia sõja raportisse nii okupatsiooni mõiste kui ka näiteks nõude võtta tagasi Venemaa ühepoolsed tunnustamisotsused Abhaasia ja Lõuna-Osseetia režiimide suhtes. Hiljem nenditi juba jõuetumalt, et Georgia täidab enamikku assamblee ees konflikti reguleerimiseks võetud kohustustest, aga Venemaa ignoreerib peaaegu kõiki. Seejärel otsustati sõjaraportitest üldse loobuda.
Võitlus sõna pärast
Teema pidi jätkuma tavaliste monitooringuraportite abil, mida kummagi maa kohta nagunii koostatakse. 2011. aasta aprillis oligi Georgia-raport päevakavas. Maa konstitutsiooni ja valimissüsteemi muutmine olid olulised teemad, millel peatuda. Jensen ja kunagine Albaania välisminister Kastriot Islami olid ettenägelikud ja kirjutasid “okupatsiooni” kohe alguses sisse. Õieti oli jälle tegemist omadussõnaga, jutt käis okupeeritud aladelt pärit põgenike olukorrast ja nende õigusest koju pöörduda. Esimene katse sõna välja võtta tehti märtsi lõpus Pariisis peetud monitooringukomitee istungil. Õnneks olime Indrek Saarega kohal, hääletus jäi viiki ja komitee esimees Dick Marty ei rakendanud otsuse tegemiseks oma hääleõigust, vaid leidis, et viik tähendas ettepaneku läbikukkumist. Teist korda oli meie kohalolek möödapääsmatu äsja Strasbourgis. Mailis Reps ja Indrek Saar, kellel oli parasjagu kohustusi mitmes komitees korraga, jõudsid täpselt selleks hääletuseks kohale ja nüüd lõime rünnakukatse tagasi juba kahe plusshäälega.
Kuid venelased olid kavalad. Nüüd põhjendasid nad oma muudatust ühe lisadetailiga, tuues 2008. aasta sündmuste kõrvale “varasemad konfliktid”, mis samuti olid Georgiale toonud hulga sõjapõgenikke, eeskätt Abhaasiast. Justkui möödaminnes oli ka “okupatsioon” lausest kaduma läinud. Seda ettepanekut ei esitanud nad mitte oma nime all, vaid püüdsid nõusse saada võimalikult autoriteetseid assamblee liikmeid. Seal oli vasakpoolse rühma juhi, hollandlase Tiny Koxi allkiri, mis aga üllatavam, ka liberaalide juhi Anne Brasseuri oma. Too Luksemburgi daam olla kuluaarivestluses kinnitanud, et see pole ju enam see Venemaa, keda kartma peab, ja Kossatšovi saab usaldada. Euroopa Rahvaparteist oli allkirja andnud prantslane Jean-Claude Mignon, kes minu arvates ei jaga selliseid toetusavaldusi juhuslikult. Kas ta väljendas isiklikku seisukohta, Prantsusmaa seisukohta või püüdis midagi mingi muu eesmärgi nimel vastu saada – ei tea!
Grusiinid olid samuti kavalad ja püüdsid venelaste käike ette aimata. Nad tegid sama punkti kohta paar teravat ettepanekut, nimetades Venemaad agressoriks ja veel hullemini. Neil ettepanekutel polnud lootust läbi minna, aga nad olid head selleks, et teha kirik keset küla ja ka Vene poole ettepanek sujuvalt tagasi lükata.
Töö või parlamenditurism?
Minu toetust paluti ühele väikesele täiendusele, mis ütles, et koos 2008. aasta sõjapõgenike olukorraga tuleb lahendada ka varasemate põgenikega seotud küsimused. See pidi võtma venelaste algatatud ettepanekust välja selles sisalduva pisikese positiivse iva ja võimaldas öelda, et nende tõstatatud probleem kaetakse ühe teise muudatusega.
Säärast poliitiliste käikude pundart lahti seletades mõtlen ma soojusega Tšiora peale. Tšiora Taktakišvili tuli mõne aasta eest noorukesena Georgia delegatsiooni, sai nende kõneisikuks monitooringukomitees ja siis algas kurikuulus augustisõda. Kõik, mis puudutas sõja käsitlemist, käis selle komitee kaudu. Noor naine oli nagu tundmatus kohas vette kukkunud, kõik oli talle võõras ja iga hetk tuli oma maa eest seista, aga kus ja kuidas reageerida, oli rohkem tunnetuse ja kogemuste küsimus. Ta oli tihti raskes olukorras, mõnikord tegi ka vigu ja mõnikord paistis, et vead tulenesid pigem talle Tbilisist kaasa antud käsulaudadest. Aga ta oli vapper ja täitis oma rolli iga kord järjest paremini. Seekord oli Tšiora välja töötanud täiusliku taktika ja see töötas sajaprotsendiliselt.
Aga mis võrdsest kohtlemisest me räägime? Kaksteist aastat liikmesust Euroopa Nõukogus tähendab Georgia puhul kokku kuut täiemõõdulist monitooringuraportit, seevastu Venemaa on juba viisteist aastat liige, aga monitooringuraporteid on suudetud teha ainult kolm. Toimub pidev edasilükkamine. Assambleel jätkub jõudu-julgust tegelda väikeste maadega, aga suurte maade ja põhjapanevate probleemide puhul saab kõik otsa. Ütlesin selle mõttearenduse oma kõnes välja. Pärast tuli Venemaa raportöör Andreas Gross minu juurde ja kurtis, et ta ei suuda teise raportööri György Frundaga uue visiidi aega kokku leppida, sest Frunda on kogu aeg kinni ja venitab. Mind see jutt ei veennud, sest Venemaal on käidud juba küll ja küll, pole ta mingi avastamata manner. Seal toimuv on teada, tuleb raport valmis kirjutada, mitte üksteist korda kokku üheteistkümnes ajavööndis ringi rännata. Vahel kasutatakse halvustavat väljendit “parlamentaarne turism”. Raportööride visiite ma selle väljendiga kindlasti ei nimeta, aga tõsi ta on, et mõne töö saab ka vähem reisides lõpule viia.
Meie viis välisdelegatsiooni
Samal ajal kui meie veel vanalt Riigikogult saadud volitustega Strasbourgis ringi müttasime, arutasid kolleegid kodus uute delegatsioonide moodustamist. ENPA on vaid üks viiest Riigikogu välisdelegatsioonist. Meil on kokku neli parlamentaarset assambleed ja peale selle veel Parlamentidevaheline Liit (Inter-Parliamentary Union, IPU).
ENPA kohta julgen väita, et enamasti tehakse seal tööd. Eesti saab ENPA delegatsiooni määrata kolm põhi- ja kolm asendusliiget. Koalitsioon ja opositsioon peavad olema esindatud proportsionaalselt ning vähemalt kaks delegatsiooniliiget peavad olema naised. Kui opositsiooni või naisi piisaval arvul ei kaasata, teeb mõni assamblee watchdog ettepaneku jätta selline delegatsioon kinnitamata ja kogu nimekiri saadetakse häbiga koju tagasi. Mõne riigiga on nii juhtunud ja see on kindlam viis hääleõigusest ilma jääda kui sõja alustamine naaberriigi vastu.
ENPA nädalasi töösessioone peetakse neli korda aastas Strasbourgis, sellele lisaks on hulk komiteede koosolekuid, mis tihti toimuvad Pariisis. Komiteed võidakse kokku kutsuda eesistujariigi pealinnas või lihtsalt mõnes liikmesriigis, kes seda soovib. Strasbourgi sessioonidel osalevad nii liikmed kui ka asendusliikmed. Ka siis, kui viimased ei saa suures saalis hääletada, on kogu delegatsiooni kohalolek vajalik, et meie esindajad oleksid vähemalt kõige olulisemate ühel ja samal ajal istungeid pidavate komiteede koosolekutel.
ENPA kõrval oskan ma lähemalt rääkida üksnes Balti Assambleest, kuhu sajandivahetusel kuulusin. Teiste delegatsioonidega mul vahetuid kogemusi pole. Loomulikult pole Balti Assamblee dokumentide kaal võrreldav ENPA omadega. Pidasin õigeks Balti Assamblee liikmeskonna vähendamist ning praegu ongi Eestil 12 liiget kunagise 20 asemel. Kuid ma ei nõustu nendega, kes tahavad Balti koostööle ühepoolselt kriipsu peale tõmmata. Sobiva formaadi otsimisel võivad kergesti põrkuda eestilik ratsionalism ja leedulik lai joon. Sellega seoses ei saa ma unustada kiluvõileibu, mida pidin kunagi külalisi võõrustades ühe Toompea nõupidamisteruumi lauanurgal pakkuma – pärast seda kui Vilniuses ja Riias oli meid võõrustatud restoranis. Eelmises ja üle-eelmises Riigikogus tüütas Trivimi Velliste paljud ära jutuga soolapuudadest, mis meil tulevat koos lätlaste ja leedulastega ära süüa. Kummati oli Trivimi pühendumus imetlusväärne ja tema asendamine on raske ülesanne kellele iganes.
NATO Parlamentaarse Assamblee ja OSCE Parlamentaarse Assamblee puhul on selgeid ühisjooni ENPA-ga. Kõik kolm kujutavad endast suurte rahvusvaheliste organisatsioonide parlamentaarset kehandit. Näiteks valimiste vaatlemine probleemsetes riikides toimub kolme assamblee vahel koordineeritult ja kui vähegi võimalik, esitatakse ühishinnang. Neist alusorganisatsioonidest on NATO kahtlemata kõige jõulisem ja Eesti poliitikutele ka kõige glamuursem. Pealegi toimub 2012. aasta kevadel Tallinnas NATO Parlamentaarse Assamblee istung. Mis OSCE Parlamentaarset Assambleed puudutab, siis on selle dokumentide keel palju diplomaatilisem ja hambutum kui ENPA oma. OSCE püüab enamasti hoiduda konkreetsete riikide kritiseerimisest ja sel taustal paistab ENPA monitooringumehhanism silma lausa uskumatu otseütlevusega.
Lõpuks tuleb peatuda IPU-l, globaalsel parlamentidevahelisel ühendusel. Formaalselt kuuluvad IPU-sse kõik 101 Riigikogu liiget. Tegelikult asi nii hull ei ole, reisidel käib siiski ainult väike juhtrühm. IPU etiketi juurde kuuluvat seegi, et osa võtavad ka riikide parlamentide kantseleijuhid. IPU üritused toimuvad tihti eksootilistes riikides, kus Euroopa standardeist lähtudes on täiesti isevärki demokraatia. Tegemist on globaalse organisatsiooniga, millel on teatud seos ÜRO-ga. Vahepeal käidi välja mõte aretada IPU-st tulevikus ÜRO Parlamentaarne Assamblee, aga õnneks jäi see monstrum sündimata. Juba kontinentidevahelistest reisidest tulenevalt on IPU-t mõnikord “reisibürooks” kutsutud ja mine sa tea, kas on tolles väljendis rohkem kadedust kui irooniat või vastupidi. IPU-st kõrvalseisva inimesena pole mul ilmselt paslik selle aruteluga kaugemale minna.
Kunagi ütles üks Eesti diplomaat kuldsed sõnad: lihtsam kui üht rahvusvahelist organisatsiooni reformida, oleks see laiali saata ja uus moodustada. Arvestades etableerumist, mille organisatsioonid aastakümnete jooksul läbi teevad, samuti neid saatva bürokraatia ja juhtrolli hoidvate riikide tõrksust, tuleb mul selle arusaamaga nõustuda. Aga meie võimuses pole neid organisatsioone laiali saata ja uuesti üles ehitada – kui Balti Assamblee kõrvale jätta.
Vabamad kui valitsused
Kui räägime väärtuspõhisest välispoliitikast, saab seda kõige paremini ajada just eelnimetatud assambleede kaudu. Parlamendiliikmed on oma seisukohtades vabamad kui valitsused ja nad ütlevad välja asju, mis suurte riikide välisministritel üle huulte ei tule, olgu näiteks kas või sõna okupatsioon.
Euroopa Nõukogu masinavärk on suur ja kohmakas ning vajaks kindlasti kohendamist. Uus peasekretär Thorbjørn Jagland lubas sisemist reformi ja ma hoian talle pöialt. Euroopa Inimõiguste Kohus on hädas arvukate kaebustega, mis tulevad korrumpeerunud õigussüsteemiga riikidest, kuid kust leida tuge ja lisavahendeid? Samal ajal käivad koos rohkearvulised valitsustevahelised komiteed ja töörühmad, aga tolku neist ei ole, sest koos käivad keskastme ametnikud, kellel pole voli ega julgust midagi otsustada. Jagland on nõuks võtnud neid komiteid tublisti harvendada. Ka assamblees saab mõned komiteed kokku liita ning kriitiliselt tuleks üle vaadata algatuste hulk, millest lõpuks raportid tehakse. Bürokraatia ja rahvasaadikute edevus suruvad kvantiteedile, kuigi tegelikult on vaja kvaliteeti ja isikupära.
Aleksei Lotman tegi raporti Berni konventsiooni täitmisest ning bioloogilise liigirikkuse kaitseks. See oli väga tähelepanuväärne raport, sest Aleksei kirjutas selle ise valmis, nõunike asi oli redigeerida. Tavaliselt liiguvad asjad vastupidi: nõunik kirjutab, raportöör paremal juhul redigeerib ja annab poliitilised suunised. Aga on juhtumeid, kus raportöör esitab dokumendi, mida ta pole ise vaevunud läbigi lugema.
Mugandunud süsteemis ei tee poliitikud enam ise poliitikat, vaid nad on mängukannid kellegi teise kätes, kes on otsustanud neid oma näo järgi kujundada. Selliseks manipulaatoriks võib osutuda Bürokraatia, Partei või Suur Juht. Mugavam on loota kellegi teise tööle ja otsustele, kui töö ise ära teha. Ajalugu kinnitab, et sellist mugavuspositsiooni ei saa väikerahva esindajad endale lubada.
Aprillis 2011,
Strasbourg – Tallinn