Narva noorte identiteet ja väärtused*
-
PhD, TÜ Narva kolledži ühiskonnateaduste lektoraadi noorteuuringute kaasprofessor
-
Tartu Ülikooli Narva kolledži arendusosakonna välissuhete juht
-
PhD, TÜ Narva kolledž
Käsitleme Narva noorte identiteeti ja selle seoseid väärtustega 21. sajandi kolmandal kümnendil. Identiteedi kujunemise mõistmine aitab toetada noori säilenõtkuse arendamisel ja ühiskondliku ühtekuuluvuse tugevdamisel (Teperik & Senkiv 2020), mida läheb vaja püüdluses leida Eestis parimat rakendust oma võimetele ning viia ellu oma unistused.
Üleminekul täiskasvanuikka välja kujunevate väärtuste (Basáñez 2016) käsitlemisel lähtume Smithi ja Schwartzi (1997) lähenemisest, kes märgivad, et tegemist on emotsionaalselt laetud uskumustega, mis puudutavad ihaldatavaid eesmärke või nendeni jõudmiseks heakskiidetud viise. Need on suhteliselt püsivad ja situatsiooniülesed ning juhivad nii käitumise ja sündmuste valikuid kui ka neile antavaid hinnanguid.
Esmalt vaatleme lähemalt, kuidas Narva noored eestivenelased positsioneerivad ennast Eesti ja Narva kontekstis ning kuidas nad konstrueerivad kohalikku ja riigi (rahva) identiteeti. Seejärel analüüsime nende identiteedi seost erinevate hinnangutega.
Integratsiooni uurimise töörühma (Vetik jt 2020: 112) analüüside põhjal tajuvad ühelt poolt paljud venekeelsed inimesed, et Eesti riik on jätnud iseseisvuse taastamise järel nad omapead ning teisalt tajuti ka tollast Venemaa välispoliitikat enda suhtes reetmiseks. Selliste tõukejõudude tagajärjel on piirjooni võtmas suhteliselt tugev kohalik identiteet.
Alates Nõukogude aja järgsetest 1990ndatest on mitte-eestlaste varasem domineeriv staatus Eestis muutunud, neist oli saanud uue riigi kontekstis vähemus ja neil tuli tekkinud olukorraga kohaneda.
Vetiku töörühma (Vetik jt 2020) analüüside põhjal on hästi näha, et on nii neid eestivenelasi, kes kohanesid üsna hästi, kui ka neid, kellel nii hästi ei ole läinud. Samas viitavad mõned murettekitavad trendid ka põlvkondlikele erinevustele. Näiteks on täheldatud, et eestivenelaste nooremal põlvkonnal on madalam riigiidentiteet (Mäkinen 2021) ning nad on segregeeritud (Mooses 2021).
NARVA ERIPÄRAD
Teine maailmasõda, Nõukogude okupatsioon ja Eesti taasiseseisvumine on jätnud väga sügavad jäljed nii Narva arhitektuursele ilmele kui ka elanikkonnale. Kui sajandi alguses oli enamik Narva elanikkonnast eestlased, siis sajandi lõpuks langes nende osakaal alla viie protsendi (Statistikaamet 1995). Ka riigikordade vahetumisega kaasnes erinevate etniliste gruppide poliitilise domineerimise vahetumine. Kõik need muutused avaldasid mõju linna elanikele ja nende identiteedi konstrueerimisele. Seetõttu oli Narva ka võrreldes teiste Eesti linnade ja piirkondadega juba 1934. aasta rahvaloenduse andmetel (Riigi Statistika Keskbüroo 1935) tunduvalt mitmekultuursem ja -keelsem.
Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal muutus linna elanikkonna rahvuslik koosseis drastiliselt. Kuna pärast 1944. aasta massevakuatsiooni oli sõjajärgsel ajal tagasi tulijaid väga vähe, mehitas uus võim linna lähtuvalt linna taastamise ja piirkonna industrialiseerimise vajadusest uute, teistest Nõukogude vabariikidest pärit elanikega (M. Tuuder & Paulus 2020: 26–27). Uued elanikud saabusid Narva peamiselt organiseeritud värbamise kaudu. Jõudsalt kasvanud linnaelanike arv küündis 1989. aasta rahvaloenduse ajal 81 221 inimeseni, kellest 93 protsenti rääkis emakeelena vene keelt ning vaid kolm protsenti rääkis emakeelena eesti keelt (Statistikaamet 1995).
Pärast Eesti iseseisvuse taastamise järgse varasemate üleliidulise alluvusega tööstusettevõtete pankrottide lainet ja madalama hinnatasemega Venemaaga piirikontrolli kehtestamist tekkisid paljudel majanduslikud probleemid ja Narva elanikkond hakkas kiiresti vähenema. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Narvas 68 680 inimest, kellest 86 protsenti olid venelased ja viis protsenti eestlased (Statistikaamet 2000). Marova (2024) analüüsidest selgus, et noorte linnast lahkumise põhjusteks peetakse kohalike arenguvõimaluste piiratust, tööpuudust, madalaid palku, puudulikke vabaajategevusi ning linnas tooni andvat vaimsust. 25 aasta eest Narva tööle siirdunud eestlane Villiko (2024) sedastab, et Narvast eestikeelse linna saamiseks oleks vaja, et sinna lisanduks 15 000 – 25 000 eestlast. Rahvusringhäälingu korrespondent Jüri Nikolajev märgib, et eestlaste arv Narvas on hakanud aeglaselt suurenema hoopis sellepärast, et venelased on hakanud end rahvastikuregistris eestlaseks märkima. Tema prognoosi järgi saab Narvast pikemas perspektiivis linn, kus elavad venekeelsed eestlased (Kulli 2024).
Statistikaameti andmetel suurenes Narvas 21 aasta jooksul Eesti kodakondsusega inimeste osakaal 36 protsendilt 49-le, Vene kodakondsuse puhul 29 protsendilt 34-le ning määratlemata kodakondsusega isikute osakaal langes peaaegu kolm korda – 34 protsendilt 13-le (Statistikaamet 2000, Narva linn 2023/2024).
Teatud määral pidas paika Laitini järeldus, et osa Eestis elavatest mitte- eestlastest tegi ratsionaalse valiku, mis väljendus nende otsuses õppida ära eesti keel (1998). Teisalt on riiklik keele- ja hariduspoliitika tekitanud ka teatud trotsi mitte-eestlaste hulgas (Rannut 2008). Etniliste gruppide erinevused meedia tarbimises pole kadunud (Rämmer 2023b, Voog jt 2024) ning keelegruppide omavahelised kontaktid kalduvad vähenema (Kultuuriministeerium 2020). Murettekitavaks probleemiks on gruppide eraldatus ja vähene omavaheline kontakt, seda nii elamiskohapõhiselt (Leetmaa 2017) kui ka liikumistrajektooride lõikes (Mooses 2021). Nooremate põlvkondade lõimumine ei ole kulgenud oodatud tempos, pigem on mõnede aspektide lõikes märgata vastupidist trendi (Mäkinen 2021, Mooses 2021). Eesti keele oskus või pigem selle ebapiisavus on suuresti ka üheks peamiseks põhjuseks, miks eestivenelased tulevad võrreldes eestlastega sotsiaalmajanduslikult raskemini toime.
Viimane Eesti ühiskonna lõimumismonitooring (Voog jt 2024) toob välja, et venekeelne kogukond on lõhestunud nii suhtumises sõtta Ukrainas kui ka üleminekusse eestikeelsele õppele.
IDENTITEETI KUJUNDAVAD TEGURID
Identiteedi puhul on tegemist selgelt sotsiaalse nähtusega. Psühholoogid Augoustinos ja Walker (1995) toovad välja, et inimeste enesemääratlus on paratamatult seotud sotsiaalsete jõudude ja sotsiaalsete struktuuridega. Isegi siis, kui inimesed ei määratle iseennast selgesõnaliselt sotsiaalsete positsioonide kaudu, kujundavad nende vaateid iseendale siiski väiksemal või suuremal määral sotsiaalsed tegurid.
Augoustinose ja Walkeri sõnul on personaalse identiteedi ja sotsiaalse identiteedi eristamisel oluline silmas pidada, et sellise eristuse tegemine on sunnitud ja meelevaldne. Personaalne identiteet viitab rangelt individuaalsetele omadustele ja tunnustele, mida me endas näeme. Kui keegi vastab küsimusele „Kuidas teil läheb?“ selliste väidetega nagu „Mul on igav“, „Olen murelik“ ja „Olen närvis“, siis toob ta välja aspekte sellest, mida tavaliselt nimetataks nende personaalseks identiteediks. Teiselt poolt, kui vastused oleksid „Ma olen üliõpilane“, „Ma olen eestlane“ või „Ma esindasin noorte meremeeste klubis narvalasi“, siis avab see isik oma sotsiaalse identiteedi aspekte. Seega võib öelda, et kui ei ole võimalust teisest eristuda füüsiliste eraldusjoonte tõmbamise kaudu, võib seda teha läbi identiteedi konstrueerimise.
Tajfel (1981: 255) määratleb sotsiaalset identiteeti osana inimeste minakontseptsioonist, mis tuleneb tema grupikuuluvust puudutavatest teadmisest koos sellele kuuluvusele omistatud väärtuse ja emotsionaalse tähendusega. Sotsiaalne identiteet kujuneb indiviidil meie-grupiga samastumise ja nende-grupile vastandumise käigus ning osutab tavaliselt sotsiaalsele grupile, kuhu kuulutakse ning selle sotsiaalsele positsioonile või sotsiaalsele staatusele. Selle kujunemisel saab eristada kolme protsessi: sotsiaalset kategoriseerimist, enesehindamist sotsiaalse identiteedi kaudu ning olemasolevate sotsiaalsete gruppide väärtuslikkuse võrdlust (Rämmer 2022). Meie sotsiaalne identiteet tuleneb tavaliselt rühmadest, kuhu me kuulume. Kuid vahel samastutakse ka rühmadega, kuhu ei kuuluta (näiteks jalgpalliklubi), ja silmapaistvate inimestega. Sel juhul tõuseb ja langeb enesehinnang koos imetlusobjekti õnnestumiste ja ebaõnnestumistega.
Tajfeli parafraseerides märgib Valk (2017: 202), et ka „rahvuslik identiteet on osa inimese minapildist, mis tuleneb teadmisest oma rahvuslikust kuuluvusest koos sellele omistatava väärtuse ja emotsionaalse tähendusega“. Tema sõnul segunevad rahvuslikus identiteedis üht kindlat etnilist rühma iseloomustav etniline identiteet ja samas riigis erinevate etniliste rühmade poolt omaks võetud riigiidentiteet.
Enda positsioneerimiseks ühiskonnas suhestub inimene mitmete gruppidega (U. Wagner jt 1986), kõigepealt oma lähigrupiga, milleks noorel on tavaliselt oma perekond (Basáñez 2016). Ka teised teadlased (nt Hitlin 2002) väidavad, et sellega koos võetakse omaks ka väärtused. Enamikus Narva perekondades räägitakse vene keelt ja paigutatakse end enamasti vene kultuuriruumi. Sealt kujuneb noore esimene identiteet, mis tuleneb ta kuuluvusest oma perekonda.
Enamikus Narva perekondades räägitakse vene keelt ja paigutatakse end enamasti vene kultuuriruumi. Sealt kujuneb noore esimene identiteet, mis tuleneb ta kuuluvusest oma perekonda.
Tähtsuselt järgmine, esimene väline grupp (U. Wagner jt 1986), kellega noor suhestub, on üldjuhul kooliseltskond, kus ta kodu kõrval suurema osa oma ajast veedab ja tegutseb. Narva noore jaoks võib juba siin ilmneda valiku vajadus: osa õpetajaid ja ehk ka klassikaaslasi räägib eesti keeles ning kannab eesti kultuuri. Kool tervikuna juurutab riigi identiteeti, mis on tegelikult juba järgmise tasandi identiteedigrupp. Noorel tekibki siin võimalus ja vajadus nende mõlemaga suhestuda. Samastudes nii eestlaste kui venelastega, võib jõuda olukorrani, kus end identifitseeritakse mitte ainult enamusse, vaid ka vähemusse kuuluva grupiga (Cárdenas jt 2021). Just selliste katsumuste mõistmine ja noorte toetamine nende vältimisel tundub eriti oluline.
Enda Eesti venelaseks nimetamine viitab topeltidentiteedile. Seda on käsitletud mitmete etniliste gruppide ja riikide näitel (nt Hopkins 2011). Ida-Virumaa noored, keda eakaaslased näevad nii eesti kui ka vene identiteeti kandvatena, saavad rohkem tunnustust mõlema grupi poolt, mida kinnitavad ka meie varasemate uuringute tulemused (Rootamm et al. 2018).
Topeltidentiteet võib kujuneda ka kohalikult tasandil. Nii on paljudele narvakatele oluline kuuluda just oma linna elanike hulka: kohaliku identiteedi erilist tähtsust rõhutavad mitmed uuringud (Trimbach 2016, Kingumets 2022, A. Tuuder 2022). Ühelt poolt võib see olla sotsialiseerumisele positiivse mõjuga, ent võib teatud tingimustel rahvusliku identiteediga ka mõneti vastuollu sattuda ning põhjustada mitmeid sotsiaalseid probleeme (Esaiasson & Sohlberg 2020).
Võib ka välja tuua, et topeltidentiteet võib kujuneda noorel ka lähigrupi ehk eelkõige vanemate mõjul, kui vanemad on juba ise topeltidentiteediga (Vermeulen & Kranendonk 2021). Ilmselt võib vanemate topeltidentiteet mõneti lihtsustada ja toetada nii lapse identiteedi kujunemist kui ka ta järgnevaid olulisi valikuid. Ent tuleks arvestada asjaoluga, et kui lähigrupp tunneb end emotsionaalsel tasandil ohustatuna, võib see nõrgestada identiteedi tugevust järgmiste gruppidega (Voci 2010).
Narva noor võib ka suhestuda Euroopa väärtustega ning identifitseerida end eurooplasena. Sellise identiteedi kujunemine on üha tõenäolisem, sest Euroopa riigid ja institutsioonid loovad selleks üha soodsamaid tingimusi (Royuela ja López-Bazo 2020).
Identiteedi konstrueerimise analüüsiks on sobilik Bourdieu välja teoorial (2003) põhinev relatsiooniline lähenemine. Narva on piirkond, kus rahvusvähemuse osakaal on nii suur, et see kaalub üle rahvusenamuse osakaalu. Poola vähemuse suhteid leedukeelse enamusega uurinud Zeromskyte ja W. Wagneri (2017) sõnul on sellisel juhul tegemist ümberpööratud võimusuhetega. Sellise käsitluse kohaselt on Narva puhul tegemist piirkonnaga, kus venekeelne vähemus on enamuse positsioonis, mis jätab tugeva mõju nende etnilisele identiteedile.
Relatsiooniline lähenemine võimaldab välja tuua, milliseid positsioneerimise strateegiaid kasutavad Narva noored Eesti ja Narva kontekstis ning eristada subjektipositsioonide puhul radikaalseid või mõõdukaid segmente. Olles Eesti kontekstis etniline vähemus (väljateooria mõistes domineeritav subjektipositsioon), aga Narva kontekstis etniline enamus (domineeriv subjektipositsioon), võib eeldada, et selline kahetine positsioon avaldab oma mõju Narvas elavate noorte eestivenelaste enesemõistmisele nii kohalikul kui ka riigi tasandil.
Positsioneerimine riigi ja linna kontekstis mõjutab kohaliku identiteedi tekkimist, mida võib vaadata teistele gruppidele vastandumise kaudu, lähtudes Tajfeli (1981) sotsiaalse identiteedi teooriast. Riigiidentiteet võib ühelt poolt olla kohaliku identiteediga läbi põimunud, aga võib sellele ka vastanduda.
Bourdieu (2020) käsitluses on väli sotsiaalne ruum või ala, kus on esindatud domineeriv ja domineeritav subjektipositsioon ning kus käib pidev enda positsioneerimine ning võitlus domineeriva positsiooni pärast. Definitsioonist lähtuvalt on domineerival subjektipositsioonil (Dsp) olijal õigus ja võimalus kujundada välja nii, nagu ta õigeks peab. Domineeritaval subjektipositsioonil (dsp) oleval grupil või isikul tuleb aga kas leppida olukorraga või katsuda jõuda domineerivale positsioonile (muuta kehtivat moraalikorda vastavalt enda nägemusele).
Bourdieu (2003) sõnul on sotsiaalse ruumi või välja konstrueerimiseks vaja subjektipositsioone eristavat majanduslikku ja kultuurilist kapitali, mis on vastastikku konverteeritavad. Kultuuriline kapital omandatakse (institutsionaalselt või läbi perekonna) esmalt koduses keskkonnas ning hiljem hariduse ja kultuurilise keskkonna kaudu. Näideteks kultuurilisest kapitalist võivad olla nii omandatud teadmised, sh omandatud keel, kõrgharidust andva asutuse diplomid või sobiv keelepruuk. Narvas on üheks kultuurilise kapitali tähtsamaks aspektiks eesti keele oskus, mis on omandatud kas koolis või perekonna kaudu ning mis omab selget mõju ka majanduslikule kapitalile (töökoht, sissetulek). Suurt rolli välja väljakujunemises, taastootmises või ümberkujundamises mängivad seal domineerivad kapitalide omamisel põhinevad hierarhiad (Bourdieu 2020: 220–221). Domineeriva subjektipositsiooni säilitamiseks või saavutamiseks kasutatakse kogutud kapitali, sh kultuurilist kapitali.
Kuigi Bourdieu (2003) väidab, et samal subjektipositsioonil asuvatel inimestel on sarnaste hoiakute ja arvamuste omaksvõetuseks piisavalt ühist, ei pruugi nad siiski täpselt sama suhtumist väljendada. Seetõttu tekivad nii domineeriva kui ka domineeritava subjektipositsiooni sees segmendid, mida võiks nimetada mõõdukaks ja radikaalseks subjektipositsiooniks (Vetik 2019). Mõõduka subjektipositsiooni alla koonduvad teise subjektipositsiooni esindajate arvamustesse mõistvamalt suhtujad, kes on väiksemal või suuremal määral teistsugustel seisukohtadel olijatega koostööks valmis; radikaalse subjektipositsiooni esindajad vastanduvad aga nii sama subjektipositsiooni mõõdukamale segmendile ja teise subjektipositsiooni esindajatele. Seetõttu on iga subjektipositsiooni ja segmendi esindajatel sotsiaalses ruumis tegutsemiseks oma tegevuse strateegia.
Bourdieu lähenemise põhjal võib kontseptualiseerida etnopoliitilist välja, milles eestlased ja eestivenelased asuvad erinevatel subjektipositsioonidel. See võimaldab analüüsida Narva noorte eestivenelaste positsioneerimist sellel väljal. Samuti annab see hea aluse nii kohaliku kui ka riigirahva identiteedi uurimiseks.
MILLINE OLI METOODIKA?
Andmed koguti kahe erineva uuringuga. Identiteedi konstrueerimist uuriti 2022. aasta veebruaris ja märtsis kaheteistkümne 19–27-aastase venekeelse noorega tehtud individuaalsete poolstruktureeritud intervjuudega. Kõik intervjuud tehti vene keeles ning helilindistused transkribeeriti ja neid analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Selle uuringu tulemusi on käsitletud põhjalikult A. Tuuderi (2022) magistritöös.
Narva noorte väärtusi ja identiteedi omaksvõetust uuriti 2023. aasta märtsist 2024. aasta aprillini Narva gümnaasiumiõpilaste ja TÜ Narva kolledži üliõpilaste seas tehtud ankeetküsitlusega, milles osales 284 noort vanuses 18–28 aastat. 91 protsenti neist olid täisealised 11. klasside gümnaasiumiõpilased ja üheksa protsenti TÜ Narva kolledžis õppivat Narva päritolu noort. 62 protsenti vastajatest olid neiud ja 38 protsenti noormehed. 56 neist vastasid eesti ja 228 vene keeles. Enamik vastajatest olid 18-aastased. Analüüsi käigus võrreldi end erinevalt identifitseerinud gruppide vaheliste hinnangute olulisuse erinevusi Cramer-V seosekordaja abil.
NARVA NOORTE IDENTITEET EESTI JA NARVA KONTEKSTIS
Intervjueeritutel paluti esmalt valida, kas samastutakse rohkem eestlaste, venelaste või muust rahvusest inimestega. Polnud üllatav, et end identifitseeriti venelasena.
Ma tunnen ennast Eestis venelasena, aga samal ajal olen Eesti kodanik, eurooplane (naine, 20).
Intervjuudest koorus, et noored eestivenelased võivad kultuuritausta (sh emakeel, vanemate rahvus) järgi tunda ennast venelasena, aga teistes aspektides (kodakondsus, sünniriik) kalduda enda eestlaseks pidamise poole.
Samas toodi välja ka kõhklusi rahvustesse selge kuulumise kohta. Nii ei tahetud pidada end üheselt ei eestlaseks ega venelaseks.
Arvan, et ei kuulu ei eestlaste ega venelaste hulka. /…/ Ma elan siin, aga räägin vene keelt, nii et põhimõtteliselt, kui mitte sügavalt kaevata, siis võib-olla et olen rohkem venelane. Aga kui nii mõelda, siis ei sinna ega tänna ei kuulu (mees, 20).
Uuringus osalenud Narva noored tunnevad ennast Eesti kontekstis pigem domineeritaval subjektipositsioonil ehk nad suhestuvad väiksemal või suuremal määral eestivenelaste kategooriaga. Samas avaldus nende seisukohtades sageli ebakindlus, sest ei suudetud kummagi kategooriaga samastuda või leiti, et kuulutakse mõlemasse – nii eestlaste kui ka eestivenelaste kategooriasse.
Ebavõrdsuse võti peitub suuresti eesti keele valdamises ning informandid nõustusid sellega, et kui eestivenelased õpivad eesti keele ära, siis nende võimalused Eesti ühiskonnas läbi löömiseks ka suurenevad. See näitab kultuurilise kapitali ehk eesti keele tähtsust. Intervjueeritute silmis on see kapital midagi, mida on võimalik akumuleerida õppimise kaudu.
Intervjueeritud Narva noored näevad end Eesti kontekstis etnopoliitilisel väljal mõõdukal subjektipositsioonil kas rahvusvähemusena või kusagil kahe rahvusgrupi vahel olevat, kuid ei tunneta vajadust radikaalseteks muudatusteks (näiteks läbi vene keele riigikeeleks kehtestamise, kodakondsusseaduse muutmise abil või mingil muul moel).
Seevastu Narva kontekstis nähakse end suuresti domineerival subjektipositsioonil ning võrreldes enda identifitseerimisega Eesti kontekstis peetakse ennast Narvas rohkem venelaseks. Huvitaval kombel rõhutatakse selles kontekstis teistsugust kultuurikapitali. Nimelt viidatakse Narva kontekstis rohkem vene keelele, eriti toonitades, et Narvas räägitakse seda rohkem kui mujal Eestis ning vene rahvusest inimesi elab seal rohkem kui teistes Eesti linnades.
Üks intervjueeritu ei osanud aga välja pakutud kategooriate (eestlased, venelased, muust rahvusest inimesed) seast ühtegi valida ning pakkus välja oma kategooria, milleks on Narva elanik ehk narvakas.
Narvas ma tunnen ennast narvakana. Ma tean, mida; ma tean, kuidas, kus, millal (naine, 23).
Kokkuvõtlikult võib väita, et Narvas tuntakse ennast suuresti domineerival positsioonil olevana, mis ilmselgelt põhineb kultuurikapitalil, mis puudutab keelekeskkonda, sest see on kõige nähtavam osa linna keskkonnast ning mõjutab igapäevaelu. Valdavaks seisukohaks oli, et kohalikel venelastel on Narvas lihtsam toime tulla ning eestlastel vastupidiselt raskem.
Ja siin /…/ on venelaste jaoks kõige mugavam koht. Paljud isegi on nõus kuskil oma tööd ära tegema ja tagasi tulema, et rahulikult siin elada, üürida korterit ja olla nii-öelda omade seas (mees, 23).
Mõne intervjueeritu hinnangul on Narva vene linn, mida defineerib just kultuurikapital (keel, mentaliteet, inimeste käitumine).
Vene, kindlasti vene linn. /…/ Siin on palju inimesi, kes räägivad vene keelt; see, et sa käid ja kuuled vene keelt, sa näed venekeelseid kirju/silte. Mõnikord näed tihedamini vene kui eesti (keelt). Niimoodi. Ja seetõttu minu jaoks on see vene linn (naine, 20).
Teine narratiiv toob välja, et Narvat peetakse samal ajal nii eesti kui ka vene linnaks ning selles on aluseks Eesti kontekstis tekkinud kultuurikapital.
See on eesti linn, Eesti riigi linn, aga seal elab palju venelasi. Järelikult kultuuriliselt see on ilmselt pigem vene linn /…/ see on vene diasporaa linn Eestis (naine, 20).
Aga meil on siin mingi segatud kultuur – nii eestlased kui ka venelased. Ja see mulle tundub väga huvitav, sest me võime kalduda nii ühele kui ka teisele poole (mees, 23).
See ei ole vene linn, sest ma käisin Venemaal mitu korda ja seal on hoopis teine logistika. Ja mitte eesti linn. Sest eesti linnades on ka kõik teistmoodi. Kuidagi visuaalselt ja midagi sellist. Narvas on palju postsovetlikku, aga sellega ka ei saa linna iseloomustada. Ausalt, ei oska küsimusele vastata, sest Narva ei ole ei vene ega eesti linn (naine, 23).
Räägiti ka Narvast kui arenevast eesti linnast, mis ei ole sellisena veel lõplikult välja kujunenud.
Ma arvan, et praegu iga aastaga muutub Narva Eestile lähedamaks. Näiteks seesama üldlaulupidu, mis toimus suvel (naine, 25).
Arvan, et praegu on see ikka eesti linn, sest katsub areneda, katsub ikka rohkem kuuluda sinna, Euroopasse. Linn ikka areneb. Ja areneb ikka Eesti suunas, mitte Venemaa suunas. /…/ (naine, 22).
On tähelepanuväärne, et ükskõik, mis narratiivi informandid valisid, lähtuti vene ja eesti aspektide määratlemisel rohkem kultuurilisest kapitalist ning oluliselt vähem majandusliku kapitaliga seonduvast (auto tankimine Venemaal kütuse odavuse tõttu, Euroopa ja Eesti parem tehnoloogiline areng). Seega võib tuua välja, et kultuuriline kapital ja sellega seotud hoiakud ning taju ei muutu kiiresti, vaid kohandavad inimeste maailmapilti vähehaaval.
Intervjuudes toodi välja, et hoopis seadused, sotsiaalsed garantiid ja ühine soov koos samas suunas liikuda on see, mis teeb Narvast osa Eestist.
Kui rääkida sotsiaalsest aspektist, siis (Eestiga siduvaks on) võimalus Narvas sündides saada Eesti kodakondsus, saada juurdepääs kõikidele sotsiaalsetele hüvedele, mida meie riik annab kodanikele, saada Eesti haridus vastavalt Eesti riiklikule haridusprogrammile, töötada ja teha koostööd Eesti ettevõtetega. Tähendab, et on palju sidemeid (naine, 20).
Ka inimlikke läbikäimisi, ühiseid projekte ja ärilisi kontakte peetakse aluseks, mis seob Narvat Eestiga.
Intervjuudest koorus, et positiivne minapilt ning identifitseerimine kohalikuna aitab kaasa Narva linna positiivsena tajumisele. Positiivne kuvand aga ei tähenda, et vastajad ei näeks linnakeskkonna probleeme. Inimesi puudutavatest probleemidest toodi kesksena välja noorte lahkumine Narvast. Osas intervjuudes leiti, et selle põhjuseks pole niivõrd ühiskondlikud olud, vaid inimeste endi individuaalsed valikud, sest lähtutakse enda parema käekäigu huvidest, mitte linnakeskkonna säilitamisest lähtuvalt.
Tähendab, loomulikult kõik liiguvad Tallinna, räägitakse, et seal on palju võimalusi, aga, kurat, neid võimalusi keegi kunagi lõi. Kui me kõik läheme siit ära, siis sel juhul linn lihtsalt kukub kokku, ma arvan. Ja mitte ainult see linn. Igal juhul kõikidel väikestel asulatel, kust minnakse ära, ei ole neil loomulikult mingit perspektiivi (mees, 24).
Marova (2024) analüüsid tõid välja, et Narva jääda otsustanud noorte ametialase karjääri võimalused võivad olla piiratumad kui mõnes teises Eesti linnas, kus noortel on ligipääs arvukamatele töökohtadele. Vaatamata ligipääsule Narva haridustoetustele ja stipendiumidele ei tarvitse info nende kohta olla kättesaadav.
Üks peamisi gruppe, millele vastandutakse, on eestlased. Kuigi neisse ei suhtuta halvasti, tuuakse välja, et nad on teistsugused ja erinevad eestivenelastest.
Vene inimesed on alati olnud kõne, temperamendi ja suhtumise järgi (teistsugused), (järelikult) ei ole vene iseloom alati eestlastele arusaadav (mees, 23).
Noh, tegelikult on venelased väga emotsionaalsed, ekspressiivsed, aga eestlased ei ole sellised. Ja mõtlevad nad teistmoodi, paljudele asjadele vaatavad teistmoodi. Seda on tegelikult väga tunda (naine, 25).
Aga eestlased, nad on niivõrd vaikivad. Jälle, see ei puuduta kõiki. Aga paljud eestlased, sattudes tundmatusse keskkonda, kus ei ole tuttavaid inimesi või midagi sellist, vaikivad, väga paljud (naine, 23).
Eestlased on kuidagi poolenisti läbipaistvad. Ma ei saa nende naljadest tihti aru, mitte sellepärast, et mul puudub eesti keele oskus, vaid lihtsalt sellepärast, et ma olen elementaarselt väljastpoolt nende kultuuri. Üldiselt kahtlemata on ka mõned probleemid keelebarjääri tõttu (naine, 20).
Samal ajal vastandutakse ka Venemaal elavatele venelastele, leitakse, et piiri taga elavad inimesed erinevad Eestis elavatest venelastest ning Venemaal kehtivad põhimõtted, eriti kultuuriline kapital, on erinevad eestivenelaste omadest.
Nad on venelased, aga teistsugused venelased. /…/ Aga vene inimesed Venemaalt, nad on teistsugused. Neil on teine mõtlemisviis (mees, 23).
Aga ikka, elades Narvas, sa ei tunne, et sa elad Venemaal. Sa võib-olla tunned, et see on vene linn, vene kultuuritaustaga linn. Aga ikkagi see asub Eestis ja inimesed, kes siin elavad – venekeelsed –, eristuvad nendest, kes elavad Venemaal (mees, 19).
Rämmeri (2023a) sõnul on venekeelsete eesti noorte väärtustel erinevad ühisosad nii eestikeelsete kui ka Venemaa noorte väärtustega. Eneseületamise-eneseupitamise dimensioonis olid kõige kõrgemalt eneseületamisele (teiste heaolule) orienteeritud eestikeelsed noored ning kõige madalamalt ehk pigem juba eneseupitamisele (enda heaolule) orienteeritud Venemaa noored. Venekeelsete eestimaalaste skoorid olid nende omadest kõrgemad, kuid jäid eestikeelsete eakaaslaste omadest madalamaks.
Üllataval kombel eristusid intervjueeritud lisaks eestlastele ja Venemaal elavatele venelastele ka mujal Eestis, eelkõige Tallinnas elavatest eestivenelastest.
Aga selle juures, kui võtta näiteks Lasnamäe Tallinnas, see on puhas vene linnaosa. See on absoluutselt vene linnaosa. Ma ju elasin Lasnamäel, ma ju näen – see on täiesti teistsugune mentaliteet. Jah, nad räägivad vene keelt, aga nad on teistsugused inimesed. See on täiesti teine linnaosa, kõik on teistsugune (võrreldes Narvaga) (naine, 26).
Ühelt poolt on teistele vastandumine sotsiaalse identiteedi loomulik osa. On vaja midagi ühendavat, mis eristaks omi võõrastest, et oma gruppi kuulumine looks positiivse minapildi. Samas võib terav vastandumine viia konfliktini, mis omakorda kinnistab identiteeti veelgi. Vaadates, millistele gruppidele (eestlased, Venemaal elavad venelased ja mujal Eestis elavad eestivenelased) Narva noored vastanduvad, võib järeldada, et neil on kujunenud välja juba kohalik identiteet või on sellise identiteedi piirjooned vähemalt välja kujunemas. Intervjuudest aga ei koorunud välja, kas vastandumine võiks viia ka teravama konfliktini mainitud gruppide vahel – pigem võib öelda, et vastandumise abil tõmmatakse oma grupi piire.
KOHALIKU JA RIIGIRAHVA IDENTITEEDI KONSTRUEERIMISE ERIPÄRAD
Intervjuudega uuriti ka kohaliku identiteedi seoseid riigirahva identiteedi konstrueerimisega. Nende põhjal võib öelda, et kuigi Narva noortel on kujunenud välja riigirahva identiteet või see on välja kujunemas, ei ole kindlust selle protsessi vääramatuses. Kuigi Eestit peetakse omaks, ei identifitseeritud end sellega nii tugevasti nagu Narvaga.
Narvas tunnen ennast narvakana. Ma tean, mida, kuidas, kus, kes. Ülejäänud Eestis, kuigi elan juba pool aastat Tallinnas, ma veel ei taju (seda). /…/ Aga põhimõtteliselt on veel selline pigem ebakindluse, ebastabiilsuse tunne. Seetõttu tunnen ennast turistina. Ja Viljandis oli ka samamoodi. Ma ei tundnud ennast oma sõiduvees. Isegi kui on olemas toredad inimesed, tekkisid sõbrad ja nii edasi. Ma ikka ei saanud ennast kuidagi (omaksvõetuna) tunda (naine, 23).
Samas tasub märkida, et riigirahva identiteedi omaksvõtmine tähendas intervjueeritute jaoks pigem enda panuse andmist ning mitte ühiskonnalt järeleandmiste ootamist. Samuti toodi välja, et toetav suhtumine eestlaste ja Eesti ühiskonna poolt aitaksid sellele protsessile kindlasti kaasa.
Intervjueeritud tunnetasid enda kuuluvust nii Eestisse kui Narvasse, kuid tõid välja ka riigiidentiteedi kujunemise keerukust.
Aga peab leidma selle võtme, mis avaks ukse nimega Eesti. Ja igaühel on see võti erinev. Keegi saab selle läbi keele (omandamise), näiteks õppis Tartus, õppis eesti keele ära või midagi sellist. Keegi läbi tuttavate, sõprade võib-olla. Keegi kolis ära mujale Eestisse, aga ikkagi veel tunneb lähedust Narvaga. Mulle tundub, et peab leidma selle sideme (Narva ja Eesti vahel). Nii nagu (inimese) aju on ühendatud neuronite poolt, on vaja leida see tugev side enda jaoks. Võib-olla peab olema rohkem eesti sõpru või midagi taolist (naine, 23).
Vastustest koorus välja, et eesti keele õppimine, eestlastest sõprade ja tuttavate leidmine, Eestis reisimine ja muude kontaktide loomine soodustab samaaegselt nii Narva kui ka Eestiga kuuluvustunde tekkimist. Mõned intervjueeritud olid selle eesmärgi saavutanud, teised leidsid, et selleni on vaja veel natuke pingutada. Siingi mängib seejuures tähtsat rolli kultuuriline kapital ning ühise keele leidmiseks eeldatakse nii oma panust kui ka mõistvat suhtumist teistelt.
Kuna Eesti kontekstis tunnetavad Narva noored ennast mõõdukal domineeritaval subjektipositsioonil ning Narva kontekstis pigem mõõdukal domineerival subjektipositsioonil, võib kahe positsiooni vahel tekkida mingitel juhtudel vastuolusid. Selline pinge kajastub ka kohaliku ja riigirahva identiteedi vahel. Kui ühelt poolt tuntakse end narvalasena ehk kohalik identiteet on pigem tugev, siis riigirahva identiteedi puhul on tegemist veel käimasoleva protsessiga, mis ei tarvitse veel Eestis omaks võetu tunnetuseni jõuda. Kuigi vastajad ei tunneta vastuolu kahe identiteedi vahel, ei saa veel kindlalt öelda, et tulevikus ei võiks neid tekkida.
NOORTE IDENTITEEDI SEOSED ÜHISKONNAS TOIMUVAGA
Narva noorte küsitluses osalenutel paluti määratleda end poliitiliste veendumuste alusel. Vasak-parempoolsuse ja liberaalsus-konservatiivsuse teljel antud hinnangute alusel osutus võimalikuks grupeerida nad nelja rühma. Uuringus osalenud nägid end valdavalt vasakpoolsetena – kõige rohkem, 42 protsenti pidas end vasakkonservatiiviks ja veidi vähem (39 protsenti) vasakliberaaliks. Iga kümnes Narva noor arvas, et on oma vaadetelt paremkonservatiiv ja peaaegu sama palju (üheksa protsenti) samastus paremliberaalidega. Võrdluseks – sellised enesemääratlused erinevad 2021. aasta esinduslikus noorsoouuringus (Kaprāns jt 2022) osalenud Eesti noorte omadest, kus enim (47 protsenti) noortest pidas end vasakliberaaliks ja vasakkonservatiiviks vaid 11 protsenti. Neljandik tollastest noortest nägi end paremkonservatiivina ja 18 protsenti paremliberaalina. Kuigi Narva noorte ideoloogiliste enesemääratluste põhjal ei saa teha üldistatavaid järeldusi kõigi Eesti noorte eelistuste kohta, annavad nad võimaluse heita sügavama pilgu nende mõttemaailma.
Etnilise enesemääratluse järgi kujunes kolm gruppi: eestlasi seitse protsenti, eestivenelasi 58 protsenti ja venelasi 34 protsenti.
Vastajatel paluti hinnata, kui tugevat emotsionaalset seotust Eestiga nad tunnevad. Kõige tugevamat emotsionaalset seost tundsid end konservatiivina määratlenud – paremkonservatiividest 44 protsenti ja vasakkonservatiividest pooled. Viimaste hulgas oli ka kõige vähem, veidi alla neljandiku noori, kes tunnetasid nõrka emotsionaalset seotust. Kõige rohkem Eestiga nõrga seotuse tunnetajaid (40 protsenti) oli vasakliberaalide seas. Emotsionaalse seotuse tugevuses erinevusi end eestlase, eestivenelase või venelasena identifitseerijate vahel ei ilmnenud.
Uuringus osalejad ei näe olulisi erinevusi enda ja teiste eestimaalaste vahel – valdav osa kõigist vastajatest oli veendunud oma kuuluvuses samasse rassi või rahvusesse enamiku Eesti inimestega.
Sarnaselt 2021. aastal Eestis ja teistes Balti riikides tehtud noorsoouuringu (Kaprāns jt 2022) tulemustega on Narva noortest kõige suurem osa (üle 70 protsendi) rahul oma sõprade ja perekonnaga. Oma eluga rahul on neist sama suur hulk noori kui 2021. aastal – peaaegu kaks kolmandikku. Kõige vähem on Narva noorte seas oma haridusega rahul olijaid – vaid 55 protsenti. Kuigi 2021. aasta uuringus oli venekeelsetest Eesti noortest oma haridusega rahul sama vähe, oli tollal eestikeelsete noorte hulgas oma haridusega rahul lausa 73 protsenti.
Rahulolu eluga sõltub erinevatest teguritest, milles on ülalmainitud tegurite kõrval olulise tähtsusega ka Eestis ja laiemas maailmas toimuv. Narva küsitluses osalenute hinnangud praegustele arengutele on küllaltki pessimistlikud. Veidi üle kolmandiku neist ei võtnud seisukohta küsimuses, kas asjad liiguvad Eestis õiges või vales suunas. Samas väitis vaid ligi kümnendik vastajatest, et praegusel ajal liiguvad Eestis asjad üldiselt õiges suunas, ning üle poole noortest oli seisukohal, et asjad liiguvad vales suunas. Kõige rohkem oli Eesti positiivsetes arengutes veendunuid end eestlasena identifitseerinute seas (30 protsenti), venelaste ja eestivenelaste seas oli neid alla kümnendiku. Seevastu 40 protsenti eesti identiteediga, 53 protsenti eestivene identiteediga ja 58 protsenti end venelasena identifitseerinud vastajatest leidsid, et asjad liiguvad vales suunas. 2020. aasta koroonakriisi ajal Eesti kodanikega tehtud Eurobaromeetri uuringus (Eurobarometer 94.1 2020) olid hinnangud märksa polariseerunumad. Üle kolmandiku selles osalenud noortest väitsid, et meil liiguvad asjad õiges suunas, ning veidi vähem kui kaks kolmandikku neist olid veendunud, et asjad liiguvad hoopis vales suunas.
Narva uuringu vastajatelt küsiti ka hinnangut arengute kohta Venemaal. Kümnendik leidis, et asjad liiguvad üldjoontes õiges suunas ning veidi alla kahe kolmandiku arvas, et enamasti vales suunas. Viis protsenti eesti, kaheksa protsenti eestivene ja 12 protsenti vene identiteediga noortest oli veendunud, et asjad liiguvad Venemaal üldiselt õiges suunas. Samas polnud üllatav, et pooled end venelaseks, kaks kolmandikku end eestivenelaseks ning 81 protsenti end eestlaseks pidajatest leidsid, et praegusel ajal liiguvad Venemaal asjad üldiselt vales suunas.
Noorte pessimism väljendus kõige üksmeelsemalt seisukohas, mis avaldus kolmandiku vastajate suhtumises, kes leidsid, et asjad liiguvad vales suunas nii Eestis kui Venemaal.
SUHTUMINE SOTSIAALSETESSE NORMIDESSE
Vastajatel paluti hinnata, kas visa töö tasub end lõpuks ära või see üldiselt ei vii eduni, milleks on vaja hoopis õnne ja tutvusi. Küsitlusest selgus, et 70 protsenti Narva küsitletutest on veendunud, et visa töö tasub end lõpuks ära. Kui 1990. aastal leidis 83 protsenti eestikeelsest ja vaid 63 protsenti venekeelsest elanikkonnast, et aja jooksul toob tubli töö tavaliselt ka parema elujärje, siis järgnevatel aastatel hakkas see erinevus kiiresti vähenema ja 2011. aastal leidis võrdselt kaks kolmandikku mõlema rahvusrühma esindajatest, et visa töö tasub end lõpuks ära (Rämmer 2017). Seega näitavad meie uuringu tulemused sellise suhtumise püsivust Narva noorte seas.
Küsitluses uuriti ka suhtumist ühiskonnas tooni andvatest normidest kõrvale kalduvasse käitumisse ja vähemustesse. Narva küsitluses uuriti esimest hoiakutega abordi, homoseksuaalsuse, maksude maksmisest hoidumise ja tutvuste kaudu töö hankimise suhtes. Kõige rohkem aktsepteeritigi viimast – 87 protsenti Narva noortest õigustas seda suuremal või väiksemal määral. Väikse ühiskonnana on Eestis sotsiaalsel kapitalil oluline tähtsus töö saamisel, ebapiisava eesti keele oskuse pärast piiratud võrgustike tõttu on nende kaudu töö saamine raskem just venekeelsetel inimestel (Aavik 2014, Hansson 2001).
Rämmer (2017) toob ka välja, et Eesti iseseisvumise järgsetel kümnenditel mõistis ligikaudu üheksa kümnest Eesti elanikust hukka võimaluse korral maksude maksmisest hoidumise ning venekeelsete inimeste seas oli selle taunijate osakaal väiksem kui eestikeelsete seas, varieerudes 75 protsendist 92 protsendini. Seaduskuulekuse heakskiidu vähenemist seostas ta majandusliku olukorra halvenemisega. Ka Narva uuringus mõistis maksude maksmisest kõrvalehoidmist hukka vaid kolm vastajat neljast. Seaduskuulekaid noori oli pisut rohkem eesti ja eestivene identiteediga vastajate seas.
Sõltumata maailmavaatest ja etnilisest identiteedist suhtuti kõigis vastajarühmades aborti homoseksuaalsusest leplikumalt. Sellistesse sotsiaalsetest normidest kõrvale kalduvatesse tegevustesse suhtumise mustrid ulatuvad tagasi nõukogude aega, mil abort oli lubatud, kuid homoseksualism kriminaliseeritud (Rämmer 2017). Tema analüüside kohaselt jäid nende hoiakute vahelised erinevused püsima kogu nõukogude perioodi jooksul. Ingleharti (2018) väärtuste muutuste teooria kohaselt osutab abordi aktsepteerimine ühiskonna ratsionaliseerumisele ja sekulariseerumisele ning traditsioonilistest väärtustest kaugenemisele. Homoseksuaalsuse aktsepteerimine on aga omakorda kesksel kohal eneseväljenduslike väärtuste seas, olles parimaks sallivuse indikaatoriks.
Tervelt 80 protsenti uuringus osalenud Narva noortest leidis, et abort on väiksemal või suuremal määral õigustatud. Rämmeri (2017) analüüside kohaselt aktsepteeris venekeelne elanikkond aborti eestikeelsetest elanikest kõrgemalt, ning nende heakskiit varieerus perioodil 1990. aastast 2011. aastani 59 protsendist 72 protsendini. Seega võib öelda, et taoline tugev aktsept viitab jätkuvalt kõrgele orienteeritusele Ingleharti käsitluse (2018) ilmalik-ratsionaalsete väärtuste mõõtmes. Rämmer toob välja, et samal perioodil olid eestikeelse elanikkonna liikmed homoseksualismi suhtumises venekeelsetest enamasti sallivamad. Kuigi suhtumine homoseksualismi oli mõlemas grupis valdavalt tauniv, olid eestlased tolerantsemad – erinevatel ajaperioodidel aktsepteeris neist seda 14–36 protsenti ning venekeelsete eestimaalaste seas 12–31 protsenti. 2021. aastal Eestis tehtud noorsoouuringu (Kaprāns jt 2022) andmetel on pärast 2008. aastat Eestis järsult suurenenud homoseksuaalsust õigustatuks pidavate noorte osakaal, küündides 71 protsendini. Seda aktsepteeris kolm neljandikku eestikeelsetest noortest ning venekeelsetest pooled. Võttes arvesse, et meie küsitluses osalenud Narva noorte seas küündib homoseksuaalsuse tolereerimine lausa 73 protsendini, võib eeldada, et eneseväljenduslikel väärtustel on nende maailmapildis varasemast tähtsam koht.
Tervelt 80 protsenti uuringus osalenud Narva noortest leidis, et abort on väiksemal või suuremal määral õigustatud.
TÕRJUVAD HOIAKUD VÄHEMUSTE SUHTES
Kuna Ingleharti (2018) teooria kohaselt on suhtumine homoseksuaalidesse kõige olulisem sallivuse indikaator, siis analüüsiti seda teemat ka vähemusgruppidesse suhtumise kontekstis. Selgus, et nii 2018. aasta Euroopa väärtusuuringus (European Commission 2022) osalenud noortest kui ka Narva uuringu respondentidest jagavad pooled seisukohta, et homoseksuaalsed paarid on sama head vanemad kui teised paarid. Kui Euroopa väärtusuuringus jagas seda seisukohta vaid kolm venekeelset vastajat kümnest, siis võivad valdavalt venekeelsete vastajatega Narva uuringu tulemused näidata sallivuse tõusu, mis tõenäoliselt ei piirdu ainult seksuaalvähemustesse suhtumisega.
Sallivuse lähemaks uurimiseks on kasulik võrrelda suhtumist erinevatesse vähemustesse. Küsitluses esitati vastajatele loetelu erinevatest vähemusrühmadest ja paluti nimetada, milliseid neist endale naabriks ei soovita. Rämmeri (2017) poolt kahe kümnendi jooksul aset leidnud väärtuste muutuse kohta tehtud analüüsidest selgus, et varasemalt aktsepteerisid eestikeelse elanikkonna liikmed eestivenelastest rohkem normidest kõrvale kalduvat käitumist, eestivenelased aga vähemusrühmi.
Sellal kui erineva etnilise identiteediga noorte suhtumise võrdluses ilmnesid statistiliselt olulised erinevused vaid suhtumises islamiusulistesse, kus eestivene ja vene identiteediga noorte seas on poole vähem neisse tõrjuvalt suhtujaid kui end eestlastena defineerijate seas, on end poliitilise maailmavaate alusel defineerinute võrdlus märksa nüansirikkam. Tabelist 1 näeme, et kuigi kõige vähem tolereerivad kõik küsitletud paremäärmuslasi, on suurimad gruppidevahelised statistilised erinevused suhtumises homoseksuaalidesse.
TABEL 1. Tõrjuvad hoiakud vähemusrühmade suhtes, keda endale naabriks ei soovita, protsentides
Allikas: Narva gümnaasiumiõpilaste ja TÜ Narva kolledži üliõpilaste küsitlusuuring 2023–2024.
Kõige vähem tahavad nende naabruses elada end nii vasakliberaalina (46 protsenti) kui paremliberaalina (44 protsenti) defineerinud Narva noored. Pole üllatav, et vasakäärmuslaste suhtes on rohkem tõrjuvamad paremliberaalid (68 protsenti) ja paremkonservatiivid (64 protsenti). Kuigi suhtumises paremäärmuslastesse on erinevuste statistiline olulisus väiksem, võib välja tuua, et nendesse suhtub kriitiliselt veidi vähem kui kaks kolmandikku vasakkonservatiividest ja veidi üle poole vasakliberaalidest. Aidsihaigeid eelistas vältida veidi üle poole paremliberaalidest ja pisut üle kolmandiku vasakliberaalidest. Immigrantidesse suhtusid kõige tõrjuvamalt end paremliberaaliks (48 protsenti) ja paremkonservatiiviks (43 protsenti) pidajad. Moslemite naabruses tahtsid kõige vähem elada samuti paremliberaalid (56 protsenti) ja paremkonservatiivid (46 protsenti). Ka sõjapõgenikesse suhtusid kõige tõrjuvamalt paremliberaalid (48 protsenti) ja paremkonservatiivid (43 protsenti). Respondentide hinnangutest koorub, et jättes välja suhtumise paremäärmuslastesse, on vähemuste suhtes kõige sallivamad vasakkonservatiivid.
2016. aastal tehtud noorte sotsiaalse ja poliitilise aktiivsuse uuringus (Noack jt 2018) pidas 85 protsenti eestikeelsetest ja 91 protsenti venekeelsetest noortest oluliseks konfliktipiirkondadest pärit põgenike vastuvõtmist. Narva noorte uuringus pidas seda oluliseks 78 protsenti vastajatest. Kuigi gruppidevaheliste hinnangute erinevused selles küsimuses polnud kuigi suured, oli vasakliberaalide ja vasakkonservatiivide valmisolek põgenike vastuvõtmiseks veidi suurem kui paremliberaalidel ja paremkonservatiividel.
Kuna Ida-Virumaale on koondunud arvestatav osa Eesti tööstusest ja seal asuvad ka põlevkivikaevandused, paluti uuringus osalejatel hinnata, kas lahendus kliimasoojenemisele tuleneks pigem muutustest nende endi ja teiste inimeste eluviisis ja tarbimises või tuleks loota hoopis inimeste mõju planeedile vähendavatele tehnoloogilistele arengutele, mis võimaldaks harjumuspärase eluviisiga jätkata. 2010. aastal tehtud Eurobaromeetri uuringust (Raudsepp ja Rämmer 2012) selgus, et võrreldes teiste eurooplastega on eestlased kliimamuutuse peatamiseks vähem valmis oma eluviisi revideerima, kui sellega kaasneb ka aeglasem majanduskasv. Veidi alla poole neist kaldus lootma majandusarenguga kaasnevale innovatsioonile. Narva küsitletutest jagas seda seisukohta kolmandik. Selles olid eriti tugevasti veendunud end eestlaste hulka lugevad vastajad (45 protsenti), keda oli oluliselt rohkem eestivene (34 protsenti) ja vene identiteediga noortest (22 protsenti). Kliimasoojenemise lahendust tehnoloogia arengus nägid vasakkonservatiivse (25 protsenti) ja vasakliberaalse (32 protsenti) orientatsiooniga noortest rohkem paremliberaalid (40 protsenti) ja paremkonservatiivid (50 protsenti).
KOKKUVÕTE
Intervjuudest selgus, et Narva noored näevad ennast domineeritaval subjektipositsioonil Eesti kontekstis ning domineerival subjektipositsioonil Narva kontekstis. Kui Narva kontekstis identifitseeriti end vastavalt kultuurilisele kapitalile (vene emakeel, vene kultuuritaust ja venekeelne haridus) rohkem venelaste, eestivenelaste või venekeelsete elanikega, siis Eesti kontekstis puudutati rohkem Eesti riigi ja kultuuriga seotud aspekte, mis viitab nii mõõdukale domineeritava subjekti positsioonile kui ka soovile leida suuremat ühisosa domineerival subjektipositsioonil asuvate eestlastega. Kuigi Narva kontekstis on näha pigem mõõdukat domineerivat subjektipositsiooni, on märgata ka radikaalsemat suhtumist, mille kohaselt leitakse, et Narvas domineeritaval positsioonil olevate eestlaste hakkamasaamine on puhtalt eestlaste kätes või eestlased ise ei pinguta piisavalt, et olla osa Narva kogukonnast.
Narva noortel on kujunenud välja kohalik identiteet, mis ilmnes esmalt nende vaadetes Narva linnale. Kuigi seda nähakse Eesti territooriumil asuva linnana, ei ole ühiselt selge, mida täpselt mõeldakse Narvast vene või eesti linnana rääkides. Nii nagu Eesti ja Narva kontekstis enese positsioneerimise puhul on ka Narva kohaliku identiteedi konstrueerimisel väga tähtsal kohal kultuuriline kapital. Noorte jaoks kujutab kapital nii vene kui ka eesti keele oskust, kultuurilisi pädevusi ja võrgustikke või nende kombinatsioone. Sellest võib järeldada, et kuigi kohalik identiteet on nähtav, ei ole veel selge, millel see täpselt baseerub.
Narva noored eristavad end nii eestlastest, Venemaal elavatest venelastest kui ka mujal Eestis elavatest eestivenelastest. Selline vastandumine on silmatorkavam gruppi seestpoolt ühendavatest teguritest. See omakorda võib tähendada, et kohalik identiteet on alles kujunemas.
Enda narvalasena tunnetamise juures mängib taas suurt rolli kultuuriline kapital, millel baseerub domineeriv subjektipositsioon. Seevastu riigirahva identiteet on pigem veel arenemise faasis ega tarvitse ühiskondlike olude muutumisel välja kujuneda. Intervjuudes toodi välja, et narvalastele eesti kultuurile juurdepääsu lihtsustamine, nagu ka eestlaste ja eestivenelaste vaheliste kontaktide tihendamine võiks soodustada riigirahva identiteedi väljakujunemist.
Narva gümnaasiumiõpilaste ja Narva kolledži üliõpilaste seas tehtud küsitluses osalejate vasak-parempoolsuse ja liberaalsus-konservatiivsuse teljel antud enesehinnangute alusel osutus võimalikuks grupeerida nad nelja rühma: vasakliberaalideks, paremliberaalideks, vasakkonservatiivideks ja paremkonservatiivideks. Samuti määratlesid nad enda etnilist kuuluvust eestlase, eestivenelase ja venelasena.
Kõige tugevamat emotsionaalset seost Eestiga tundsid vasak- ja paremkonservatiivid.
Vastajate rahulolu enda haridusega on oluliselt madalam kui sõprade ja perekonnaga ning oma eluga.
Küsitluses osalenute hinnangud Eestis ja laiemas maailmas toimuvatele arengutele on küllaltki pessimistlikud. Eesti positiivsetes ja Venemaa negatiivsetes arengutes veendunuid oli end eestlaseks pidajate seas rohkem kui venelaste ja eestivenelastega samastujate hulgas.
Narva noored peavad end töökaks – seitse küsitluses osalenud noort kümnest leiab, et visa töö tasub end lõpuks ära. Samas on küsitluses osalenute seas levinud ka nõukogudeaegse mentaliteedi jooni – vaid kolm vastajat neljast mõistis hukka maksude maksmisest kõrvalehoidmist. Seaduskuulekaid noori oli pisut rohkem eesti ja eestivene identiteediga respondentide seas. Tutvuste kaudu töö leidmist kiitis suuremal või väiksemal määral heaks peaaegu üheksa vastajat kümnest.
Narva küsitluses leidis kinnitust Ingleharti (2018) uuringutes ilmnenud eestlaste kõrge poolehoid ilmalik- ratsionaalsetele väärtustele. Näiteks leidis kaheksa kümnest küsitluses osalenud Narva noorest, et abort on väiksemal või suuremal määral õigustatud.
Võrreldes varasemate väärtusuuringutega on tõusnud eneseväljenduslike väärtuste tähtsus. Seda näitab homoseksuaalsuse aktsepteerimine peaaegu kolme neljandiku respondentide seas.
Pole üllatav, et paremäärmuslasi ei taha oma naabruses näha pigem vasakpoolse maailmavaatega liberaalid ja konservatiivid. Homoseksuaale ja aidsihaigeid soovivad rohkem vältida rohkem end nii parem- kui vasakliberaalideks pidajad. Sisserändajate, islamiusuliste, sõjapõgenike ning vasakäärmuslaste suhtes on teistest tõrjuvamad nii paremliberaalid kui ka paremkonservatiivid. Jättes välja suhtumise paremäärmuslastesse, olid Narva küsitluses kõige sallivamad vähemuste suhtes end vasakkonservatiiviks pidajad.
Vasakpoolse orientatsiooniga respondendid leidsid, et kliimamuutuste peatamiseks tuleks inimeste eluviisis ja tarbimises muudatusi teha, end parempoolseks pidajad aga kaldusid lootma majandusarenguga kaasnevale innovatsioonile.
Kuna kõnealune küsitlus ei ole esinduslik kogu Eesti elanikkonna suhtes, iseloomustavad selle tulemused ainult Narva noori.
KASUTATUD KIRJANDUS
- AAVIK, K. (2014). „Siis ma sain aru, et sa ei peagi tark olema – sul peab tutvus olema“: sotsiaalse kapitali kasutamisest venekeelsete naiste töönarratiivides. Ariadne Lõng, XIV, 68−84.
- AUGOUSTINOS, M. & WALKER, I. (1995). Social cognition: an integrated introduction. London: Sage.
- BASÁÑEZ, M. (2016). A world of three cultures: honor, achievement and joy. New York, Oxford University Press.
- BOURDIEU, P. (2020). Habitus and Field: General Sociology, Volume 2. Cambridge, Polity Press.
- BOURDIEU, P. (2003). Praktilised põhjused: teoteooriast. Tallinn: Tänapäev.
- CÁRDENAS, D., VERKUYTEN, M., FLEISCHMANN, F. (2021). „You are too ethnic, you are too national“: Dual identity denial and dual identification. – International Journal of Intercultural Relations, Vol. 81: 193–203. – DOI: 10.1016/j.ijintrel.2021.01.011
- ESAIASSON, P. & SOHLBERG, J. (2020). „Caulking the Social Fabric: How National and Local Identities Promotes Pro-Social Attitudes in European Diverse and Disadvantaged Neighborhoods.“ The Program of Governance and Local Development. Working Paper No 20. University of Goethebourg. – https://gld.gu.se/media/1693/gld-working-paper-29-final.pdf
- EUROPEAN COMMISSION AND EUROPEAN PARLIAMENT, BRUSSELS (2022). Eurobarometer 94.1 (2020). GESIS, Cologne. ZA7749 Data file Version 1.0.0. – https://doi.org/10.4232/1.13927
- EVS (2022). European Values Study 2017: Integrated Dataset (EVS 2017) – Sensitive Data. GESIS, Cologne. ZA7501 Data file Version 2.0.0. – https://doi.org/10.4232/1.13898
- HANSSON, L. (2001). Networks matter: the role of informal social networks in the period of socio-economic reforms of the 1990s in Estonia. Jyväskylä: Jyväskylän yliopisto.
- HITLIN, S. (2003). Values as the Core of Personal Identity: Drawing Links between Two Theories of Self. – Social Psychology Quarterly, 66 (2), 118–137. – https://www.jstor.org/stable/1519843
- HOPKINS, N. (2011). Dual Identities and Their Recognition: Minority Group Members’ Perspectives. – Political Psychology, 32 (2), 251–270. – http://www.jstor.org/stable/41262895
- INGLEHART, R. F. (2018). Cultural Evolution: People’s Motivations are Changing and Reshaping the World. Cambridge, UK; New York, NY: Cambridge University Press.
- KAPRĀNS, M., RÄMMER, A., KÜLM, M. L., LABANAUSKAS, L. & RASNACA, L. (2022). Youth Study Baltic Countries 2021. Bonn: FES. – https://library.fes.de/pdf-files/id/19168-20220509.pdf
- KINGUMETS, J. (2022). Lectio præcursoria: From Paradise to the Town of no Hope – Home-making among the Soviet-era Russian-speakers in Narva, Estonia. – Suomen Antropologi: Journal of the Finnish Anthropological Society, 46 (2), 85–89. – https://doi.org/10.30676/jfas.v46i2.116024
- KULLI, J. (2024). Jüri Nikolajev: „Kellelgi pole julgust öelda, et Narvas enam kunagi sõda ei tule. Muidugi tuleb. Küsimus on vaid, millal“. – Õhtuleht, 11. mai. – https://www.ohtuleht.ee/melu/1106550/juri-nikolajev-kellelgi-pole-julgust-oelda-et-narvas-enam-kunagi-soda-ei-tule-muidugi-tuleb-kusimus-on-vaid-millal-
- KULTUURIMINISTEERIUM (2020). Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2020. – https://www.kul.ee/sites/default/files/documents/2021-06/IntegratsiooniMonitooring2020.pdf
- LAITIN, D. (1998). Identity in Formation: The Russian Speaking Populations in the Near Abroad. Ithaca, NY: Cornell University Press.
- LEETMAA, K. (2017). Elukoht kui lõimumise mõõdupuu: muutused keelekogukondade elukohtade eraldatuses. T. Tammaru, K. Kallas & R. Eamets (toim.): Eesti inimarengu aruanne 2016/2017 Eesti rändeajastul, 137−146. Tallinn, SA Eesti Koostöö Kogu.
- MAROVA, A. (2024). Narva noorte elukohast lahkumise põhjused gümnaasiumi lõpetanute näitel. TÜ Narva kolledž.
- MOOSES, V. (2021). Towards a more comprehensive understanding of ethnic segregation: activity space and the vicious circle of segregation. TÜ ökoloogia ja maateaduste instituut. – http://hdl.handle.net/10062/71907
- MÄKINEN, A. (2021). Põlvkondlikud erisused eestlaste ja eestivenelaste riigiidentiteetis: relatsiooniline perspektiiv. TLÜ ühiskonnateaduste instituut. – https://www.etera.ee/s/6631aTHWvL
- NARVA LINN (2024). Narva arvudes 2023/2024. – https://www.narva.ee/documents/29877749/31137183/2023-2024_Narva_arvudes.pdf/46297f6f-6961-48eb-86dd-bb3a27003fa9
- NOACK, P., MACEK, P., KALMUS, V. & RÄMMER, A. (2018). CATCH-EyoU: Processes in Youth’s Construction of Active EU Citizenship: Longitudinal Survey Data: Wave 1 & Wave 2: Estonia. – https://datadoi.ee/handle/33/80
- RANNUT, M. (2008). Estonianization Efforts Post-Independence. – International Journal of Bilingual Education and Bilingualism, 11 (3-4), 423–439. – https://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/13670050802148780?journalCode=rbeb20
- ROOTAMM-VALTER, J., KALLAS, K., LAHI, H. & ŠUVALOV, A. (2018). Kuidas õppida koos? Liitgümnaasiumite õpilaste väärtushinnangud, hoiakud ja hakkamasaamise strateegiad mitmekeelses ja mitmekultuurilises koolis. Uuringu aruanne. TÜ Narva kolledž. – https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:369213
- ROYUELA, V. & LÓPEZ-BAZO, E. (2020). Understanding the process of creation of European identity – the role of Cohesion Policy. El proceso de creación de identidad europea: el papel de la Política de Cohesión. Investigaciones Regionales. – Journal of Regional Research 46, 51–70. – https://www.redalyc.org/journal/289/28962777004/html/
- RÄMMER, A. (2017). Sotsiaalse tunnetuse muutused Eesti siirdeühiskonna kontekstis. Tartu Ülikooli Kirjastus. – https://dspace.ut.ee/items/68b89fe2-5619-406d-96f9-3281045dab12
- RÄMMER, A. (2022). Ütle, kelle gruppi sa kuulud. – Õpetajate Leht, 28. oktoober. – https://opleht.ee/2022/10/mojutamine-3-utle-kelle-gruppi-sa-kuulud/
- RAUDSEPP, M. & RÄMMER, A. (2012). Lootus, hirm ja ükskõiksus: tehnokultuuri sensitiivsed arengud eestlaste pilgu läbi. Aarelaid-Tart, A., Kannike, A. (toim.) Nullindate kultuur I: Teise laine tulemine, 71−99. Tartu Ülikooli Kirjastus.
- RÄMMER, A. (2023a). Eesti- ja venekeelsete noorte väärtushinnangud. Ainsaar, M. (toim.) Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus, 27−36. TÜ ühiskonnateaduste instituut. – https://uhiskond.ut.ee/et/sisu/eesti-ja-venekeelsete-noorte-vaartushinnangud
- RÄMMER, A. (2023b). Identity and values of young people in Narva. Ettekanne konverentsil Cultural Reputation and Mental Mapping: Narva. Narva Ingeri Maja kultuurikeskus.
- RIIGI STATISTIKA KESKBÜROO (1935). Rahvastiku koostis ja korteriolud. 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk II. Tallinn. – http://dspace.ut.ee/handle/10062/4439
- SMITH, P. B. & SCHWARTZ, S. H. (1997). Values. Berry, J. W., Kağıtçıbaşı, C. & Segall M. H. (toim.) Handbook of Cross-Cultural Psychology 3: Social Behavior and Applications, 77–118. London: Allyn and Bacon.
- STATISTIKAAMET (1995). Eesti rahvastik rahvaloenduste andmetel. – https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-08/Eesti%20rahvastik%20rahvaloenduste%20andmetel.%20I.%20Population%20of%20Estonia%20by%20Population%20Censuses.pdf
- STATISTIKAAMET (2000). 2000. aasta rahva ja eluruumide loendus. Kodakondsus, rahvus, emakeel ja võõrkeelte oskus II. – https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-07/RV200102.pdf
- ZEROMSKYTE, R. & WAGNER, W. (2017). When a majority becomes a minority: Essentialist intergroup stereotyping in an inverted power differential. – Culture & Psychology, 23 (1), 88–107. – https://doi.org/10.1177/1354067X16650810
- TAJFEL, H. (1981). Human groups and social categories. Cambridge, England: Cambridge University Press.
- TEPERIK, D. & SENKIV, G. (2020). Eestivene noorte profiil 2012–2019: enesemääratlus, meedia, julgeolek, riigikaitse ja geopoliitika. Riigikaitse ja julgeoleku teadmiskeskus. – https://www.academia.edu/44086467/Profile_of_Russian_Speaking_Young_People_in_Estonia_2012_2019?email_work_card=title
- TRIMBACH, D. (2016). Understanding Narva & Identity: Local Reflections from Narva’s Russian-speakers. – Baltic Worlds 1, 4–12. – https://balticworlds.com/understanding-narva-identity/
- TUUDER, A. (2022). Kohaliku identiteedi, riigirahva identiteedi ning ruumi konstrueerimine Narva noorte eestivenelaste näitel. TLÜ ühiskonnateaduste instituut.
- TUUDER, M. & PAULUS, K. (2020). Narva: daatšast paleeni. Narva: Narva Muuseum.
- VALK, A. (2017). Identiteet avatud maailmas. Tammaru, T., Eamets, R., Kallas, K. (toim.) Eesti inimarengu aruanne, 202−210. Tallinn, SA Eesti Koostöö Kogu.
- VERMEULEN, F., & KRANENDONK, M. (2021). Intergenerational transmission of social identity: dual identification among Turkish immigrant parents and their adult children in Western Europe. – Ethnic and Racial Studies, 44 (16), 194–214. – https://doi.org/10.1080/01419870.2021.1939090
- VETIK, R. (2019). National Identity as Interethnic (De)mobilization: A Relational Approach. – Ethnopolitics 18 (4), 406–422.
- VETIK, R., KUNITSÕN, N., KOPPEL, K., SHAHARYAR, N. & POLÕNIN, I. (2020). Eesti ühiskonna lõimumise suur pilt. Segregatsioonist sidususeni? – Eesti ühiskonna lõimumismonitooring 2020, 101–117. Tallinn, kultuuriministeerium. – https://www.kul.ee/sites/default/files/documents/2021-06/IntegratsiooniMonitooring2020.pdf
- VILLIKO, J. (2024). Tahaks ka Raiki tümitada, aga ei saa. – Postimees, 22. november. – https://arvamus.postimees.ee/8140301/jaanus-villiko-tahaks-ka-raiki-tumitada-aga-ei-saa
- VOCI, A. (2010). The link between identification and in-group favouritism: Effects of threat to social identity and trust-related emotions. – British Journal of Social Psychology, 45 (2), 265–284. – https://doi.org/10.1348/014466605X52245
- VOOG, A., HÄMMAL, J., ESKO, K., SEPPEL, K., LAURISTIN, M., KARU, M., VIHALEMM, T. (2023). Eesti ühiskonna lõimumise monitooring 2023. Tallinn: Kultuuriministeerium.
- WAGNER, U., LAMPEN, L. & SYLWASSCHY J. (1986). In-group inferiority, social identity and out-group devaluation in a modified minimal group study. – British Journal of Social Psychology, 25 (1), 15–23. – https://doi.org/10.1111/j.2044-8309.1986.tb00697.x
* Eelretsenseeritud artikkel