Demograafiline kriis – meie hallipäine Euroopa
-
PhD, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi psühholoogiaõppejõud
Hallipäine Euroopa, vahel ka Euroopa hall tsunami (Martinez 2022) – niisuguse metafooriga iseloomustatakse demograafilist olukorda Euroopas. Tegelikult sobib see võrdlus kirjeldamaks kõiki tehnoloogiliselt arenenud riike ka väljaspool Euroopat, sest keskmine eluiga neis riikides näitab kasvutendentsi.
Loomulikult on see positiivne, sest pikk (veel parem – igavene) elu on muinasaegadest olnud inimeste unistus, vaatamata erinevate religioonide tõotatud naudingutele pärast surma – kes pakub igavest õndsust ja paradiisi inglikoore, kes sadat neitsit –, aga ometi tahaks elada kauem!
Väljendi „hall tsunami“ kasutamise vastu on mõned autorid (Gordon 2014) küll avaldanud protesti, sest nende arvates stigmatiseerib see sõnaühend vanemaid inimesi, kelle vastu meil peaks ju olema austus ja lugupidamine. Siiski iseloomustab see nimetus kõige paremini Euroopas ja maailmas toimuvat.
Paraku ei ole maailmas nähtusi, mis oleksid ainult ühe positiivse poolega. Hea ei saa olla ilma halvata.
Poleks hullu midagi, kuid ühiskonnas tekivad alati pinged, kui rahakott hakkab pitsitama, kui ressursse jääb väheks. Inimene tunneb seda pitsitust arveid makstes või nähes aina kerkivaid hindu poelettidel, riik aga siis, kui riigikassas napib raha valimistel antud lubaduste või rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Et need pinged ei lõhuks ühiskonda, peaks see olema jätkusuutlik.
Kriisid kipuvad tulema mitmekesi. Õpetajate streik näitas haridussüsteemi hädasid. Töökäsi napib ja sellega koos kipub kiduma pensionisüsteem, sest maksumaksjaid jääb üha vähemaks. Nende hädade ühine põhjus on demograafilistes muutustes, mida kõige paremini peegeldab Eesti rahvastikupüramiid.
JOONIS 1. Eesti rahvastikupüramiid
Allikas: populationpyramid.net
Eluks vajalike ressursside loojad on selle püramiidi keskmises osas – vanuses 20–65 aastat. Loodud ressursside tarbijad aga nii madalamas otsas (lapsed) kui püramiidi tipus (pensioniealised).
Inimese elukaar algab lapsena ülalpeetava rollis. 20–30-aastaselt pärast oma laste sündi (viimasel ajal üha hiljem) algab ülalpidaja roll. Ja siis – paarikümne aasta pärast, kui lapsed on juba suured ja iseseisvad – tuleb kanda jälle ülalpidaja rolli, sest omad vanemad on jõudnud pensioniikka. Seejärel, elukaare lõpus saabub aeg pensioniks ja järjekordne rollimuutus – olla oma laste poolt ülalpeetava rollis.
Eks perioodide pikkused on igal meist mõnevõrra erinevad, kuid vähemalt kaks ülalpeetava rolli tuleb meil kõigil üle elada. Et lapsi peavad ülal vanemad, on looduse poolt kaasa antud, kuid pensionieas vanemate ülalpidamine on vaid inimliigile omane. Nii on need eluetapid olnud ammustest aegadest, kuni tekkisid erinevad vanade ja väetite toetamise süsteemid, lõpuks raudse kantsleri Otto von Bismarcki loodud riiklik pensionisüsteem.
Tõsi küll, vanade inimeste hülgamine ressursside puuduse tõttu on olnud tavaks mõneski kultuuris, eriti karmides keskkonnatingimustes, kus ellujäämine oli äärmiselt keeruline, näiteks inuittidel (eskimod), ainudel Jaapanis (vanem põlvkond ehk mäletab meilgi linastunud, 1983. aastal Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa võitnud Jaapani režissööri Shōhei Imamura filmi „Narayama legend“). Siiski juhtus see vaid siis, kui toidu ja ressursside puudus oli nii suur, et nooremate pereliikmete ellujäämine oli ohus. Tavaliselt hüljati ja jäeti surema vanaks saanu ta enda nõusolekul, kuna ta ei tahtnud olla teistele koormaks. Ei saa pidada tollast kommet halastamatuseks, sest see oli osa keskkonna enda pealesurutud oludest. Kultuur ja kombestik ise kujunes niisuguseks, et tekkis teadlik regulatsioon jätkusuutlikkuseks. Muidugi ei sobi see komme tänapäeva, kuid ühiskond ei suuda jätkusuutlikult funktsioneerida, kui ei tule juurde neid, kes täiskasvanuna ja maksumaksjatena täidavad kaudselt vanurite ülalpidaja rolli.
Eesti rahvastikupüramiidi kuju peaks viitama täiesti selgelt probleemide tekitajale. Selleks on mittevastavus altpoolt tulevate töötegijate-maksumaksjate ja püramiidi ülaosas olevate pensioniealiste vahel. Loomulikult ei ole võimalik teha püramiidi ilusamaks inuittide või ainude kombel – selle ülemist otsa vähendades. Kuid keskmise eluea suurenedes rõhub pensionisaajate suurenev hulk üha rohkem alumist osa. Ja tasakaalu saab tekitada vaid püramiidi alumise osa laiendamisega. See tähendab, et sündimus peab suurenema. Sest mitte ainult pensionisüsteem võib kokku variseda. Majanduse paljude probleemide juurpõhjus on madalas sündimuses. Euroliidu idee ühe algataja, Prantsusmaa kunagise välisministri Robert Schumani nimelise fondi ühes publikatsioonidest nimetatakse olukorda Euroopa demograafiliseks suitsiidiks (Boussemart & Godet 2012). Eks sellepärast sobib ka nimetus „hall tsunami“ suurepäraselt iseloomustama praegust üha enam süvenevat kriisi – selle hävitav laine ähvardab lõhkuda senise heaoluühiskonna. Madalast sündimusest kui senise meilegi suhtelise heaolu kindlustanud maailmakorra majanduslikust kokkukukkumisest, mille üheks põhjuseks on demograafia, on põhjalikult kirjutanud Peter Zeihan („Maailma lõpp on alles algus“, Postimehe Kirjastus, 2024).
Majanduse paljude probleemide juurpõhjus on madalas sündimuses.
MEIL ON PROBLEEM – LAPSI SÜNNIB LIIGA VÄHE
Muidugi võib lohutada teadmine, et sündimus langeb kõikjal ja mõnes riigis on rahvastikupüramiid veel enam seenekujuline, kuid see ei too kergendust. Põhiseadus ütleb, et meie riik on loodud, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Kuid mõnes riigis on asjad hoopis paremad. Olgu võrdluseks toodud Iisraeli rahvastikupüramiid.
JOONIS 2. Iisraeli rahvastikupüramiid
Allikas: populationpyramid.net
Kas keegi analüütikutest või poliitikutest on püüdnud uurida, kuidas Iisraelil on see õnnestunud? Ehk on midagi, mida võiks üle võtta?
Neid riike on teisigi. Isegi siinsamas, Euroopa Liidus. Näiteks Iirimaal on summaarne sündimuskordaja 1,7, Prantsusmaal 1,8.
Niisiis on meil probleem – lapsi sünnib liiga vähe. Ja see probleem on ammune. Tasuks tähele panna, et madal sündimus on paljude probleemide põhjus (majandus, haridus, pensioniga kindlustatus, tervishoid jne), kuid samas on see mingite muude mõjude tagajärg.
Ajalukku vaadates nähti probleemi juba sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Tollased riigijuhid tajusid seda suurepäraselt. Taibati sedagi, et rahvastiku taastootmise (see sõna näib küll küünilisena, kuid jätkem emotsioonid kõrvale) kontekstis on märkimisväärne lasterikaste perede osa. Muidugi olid tollalgi mitmesugused sotsiaaltoetused, kuid mis oluline – püüti muuta ühiskondlikke hoiakuid, väärtustamaks lasterikkaid peresid ja tõstmaks nende staatust. President Pätsi isiklik huvi ja kaasamine lasterikaste perede toetamisele aitas suurendada avalikkuse tähelepanu nende tähtsusele. Riiklikult peeti rahvaarvu kasvu oluliseks riigi julgeoleku ja kestlikkuse seisukohalt. Päts võttis ka isiklikult ette lasterikaste perede külastusi.
Meie praegu võimul olevate poliitikute ja riigiametnike erilist tähelepanu lasterikaste perede suunas ei ole mul õnnestunud märgata. Pigem paistab silma ükskõiksus.
PROBLEEMI TULEB NÄHA
Mistahes probleemi lahendamise esimene samm on selle märkamine ja tunnistamine. Demograafilist kriisi on probleemina näinud mitmed kodanikuühendused. Üks esimesi tõsiseltvõetavaid ettevõtmisi oli 2006. aastal nelja eesti teadlase, eesotsas majandusteadlase Valter Aasmäe ning rahvastikuteadlase ja meditsiinidoktori Jaak Uibuga koostatud ülevaade, milles näidati, kui kriitiline on Eesti rahvastiku olukord, miks see nii on ja kuhu see välja võib jõuda (vt joonis). Aasmäe, Uibu, Heino Luik ja Kerstin Hallik kutsusid üles looma ERAREt – Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi (Soopan 2019). Sellega nähti ette regionaalpoliitilised abinõud maaelu taastamiseks, ja kuna maapiirkondades on sündimus alati olnud suurem, siis olnuks see leevendus ka demograafiaprobleemile. Paraku jäi vaatamata murelike kodanike üleskutsetele see programm realiseerimata. Ega regionaalpoliitikaski ole erilisi edusamme olnud.
No muidugi on püütud ka riiklikult strateegiat luua. 2017. aastal loodi Riigikogus probleemkomisjon rahvastikukriisi lahendamiseks. Alustati dokumendi Rahvastikupoliitika alused 2035 (Rahvastikupoliitika 2018) koostamist, see esitati Riigikogule tutvumiseks 2018. aastal.
Sellele dokumendile heideti ette laialivalguvust ja konkreetselt mõõdetavate näitajate puudumist, nõnda see jäigi ametlikult vastu võtmata.
Siiski võib tekstist leida lõike, mille realiseerimine oleks aidanud vähemalt probleemiga tõsisemalt tegelema hakata. Näiteks: „Tegevuste igapäevaseks koordineerimiseks ja parimate praktikate Eestis kasutuselevõtuks luuakse rahvastikubüroo. Arvestades rahvastikupoliitika iseloomu, kaasatakse selle rakendamisse ja seiresse laialdaselt akadeemilist kompetentsi ja sidusrühmi. Rahvastikupoliitika teaduspõhisuse tagamiseks käivitatakse rahvastikupoliitika arendamist ja teostamist toetav alus- ja rakendusuuringute programm“ (lk 17).
Ega muud, inimesed tulid appi. 2018. aasta märtsis panid riigi kestlikkuse teemal varemgi sõna võtnud kokku ettepaneku (Punab jt 2018), mis oli oleks võinud olla aluseks strateegia kujundamisel. Kuid ega sellelgi algatusel parem saatus olnud.
KURB, ÜKSILDANE JA UNUSTATUD ELEVANT SEISAB ENDISELT TOAS
Ettepanekuid (Uibu 2021) rahvastikukriisiga tegelemiseks või vähemalt selle tõstmiseks ametnike ja Riigikogu fookusesse on teinud mitmed selle ala eksperdid. Kuid ei ole loodud rahvastikubürood ega alus- ja rakendusuuringute programmi, nagu nägi ette too kinnitamata jäänud „Rahvastikupoliitika põhialused 2035“.
Nii seisabki see kurb, üksildane ja unustatud elevant endiselt toas ja vaatamata rahva seast kostvatele valjuhäälsetele tähelepanujuhtimistele ei näe teda need, kelle esmane kohus peaks olema näha kaugemale kui vaid ühe valimistsükli pikkus, kellel peaks olema strateegilise planeerimise võimekus.
Miks siis ometi?
Küllap on üks põhjus selles, et perepoliitika tõstmine fookusesse ei ole valimisvõitluses argument, mis tooks hääli. Hoopis rohkem löövad valija silmad särama, kui Toompeale pürgija lubab tõsta pensione. Valimislubadusi kuuldes ei mõtle valija sellele, kas raha nende täitmiseks jätkub ja selle pärast ei muretse ka lubaduste andja. Seda enam, et mesijuttudega ja poliitikute valetamisega ollakse harjutud. Kui mitte muud, siis vähemalt meeldiv on kuulda valimistsirkuse ajal lugusid kaunist tulevikust!
Perepoliitika tõstmine fookusesse ei ole valimisvõitluses argument, mis tooks hääli.
Ehk poliitikud isegi sooviksid demograafia vallas midagi ära teha, kuid see ülesanne tundub sedavõrd keeruline, et heal juhul pakutakse toetuste tõstmist, sagedamini siiski vaid lohutust, et pole hullu, vaadake, kui vähe oli eestlasi pärast Põhjasõda ja katku, ja näe, ikka jäime ellu! Või viitamist üldistele tendentsidel, et maailmas väheneb sündimus kõikjal ja mida me üldse pabistame! Sobib ka väide, et lapsed sünnivad armastusest (Ligi 2018) ja poliitikutel polegi midagi teha. Nii näibki otsustajatele kõige mõistlikum lükata probleem vaiba alla ja pöörata pilgud selle asemel millelegi jõukohasemale – näiteks sookvootidele, abieluvõrdsusele jms. Ehk on põhjus ka selles, et Brüsselist ei ole tulnud suuniseid. Võrreldes teise muretekitajaga – kliimaga – näib rahvastikukriisiga tegelemine sedavõrd raske ja tülikas, et mõned keelduvad kasutamast sõna „kriis“.
Aga ometi, kriis on kodus. Töökäte puudust on proovitud lahendada sisserändega ja talentide siiameelitamisega. Kuid ega mujalgi talente ülearu pole, nende meelitamisega tegelevad ka teised riigid. Lisaks kinnitab hollandlaste tehtud analüüs, et vananevat ühiskonda sisserännuga turgutada pole võimalik (Ehala 2024).
Tuleks proovida teisi vahendeid. Eks meilgi on midagi tehtud, näiteks ilma nn emapalgata oleks asjad veel hullemad olnud. Märgatav mõju sündimusele oli lasterikka pere toetuse suurendamine 2022. aastal ja eks muudki toetused on sündimuse vähenemist pidurdanud, kuid mitte tõusule pööranud.
Maailmas ringi vaadates võib märgata, et teisteski riikides on püütud erineval viisil teha midagi selleks, et sündimus suureneks. Põhjanaabrid soomlasedki on mures ja püüavad leida meetmeid, mis soodustaksid sündimust (Rotkirch 2024, vt ka Danilson-Järg 2024). Egas muidu oleks sündimuskordajad erinevates riikides erinevad. Kes segab uurimast erinevate riikide praktikaid? Ja võrrelda neid omavahel. Ja leida seda, mis meile sobiks. Aga neid erinevusi perepoliitikas on piisavalt.
Kuid ennekõike tuleb tunnistada, et meil on kriis. Tõepoolest, mõned on selleni jõudnud. Uus erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid on esinenud avaldusega (ERK 2024) demograafilise kriisi kohta, milles nõuti rahvastikupoliitika nõukoja kokkukutsumist. Koalitsioonierakonnad esialgu vaikivad.
Kui on kriis, siis tuleb leida kedagi, kelle põhiülesandeks saab selle kriisiga tegelemine. Kliimaprobleemidega tegeleb kliimaministeerium. Perepoliitika ja demograafiaga kui probleemiga üht süstemaatilist tegelejat ei olegi! Kui olen siit-sealt küsinud, siis selgub, et tegelejaid on küll – kui Euroopa Liidu demokraatia ja demograafiavolinik Dubravka Šuica helistab ja küsib, siis peaminister; teema ise kuulub sotsiaalministeeriumi vastutusalasse; rahandusministeerium (toetused); Riigikogu (kunagi oli seal probleemkomisjon, praegu vist mitte). Kaudselt on neid ehk veelgi, kuid ei ole kedagi, kes selle probleemi erinevad tahud kokku köidaks ja looks ühise teadmise. Kui oleks, siis tuleksid ehk ka süsteemsed tegevusplaanid. Rahvastikuminister võiks see ametikoht olla, koos bürooga. Või peaministri juures tegutsev rakkerühm või rahvastikubüroo, mida on ka mitu korda soovitatud (Uibu 2024).
JOONIS 3. Eestlaste sündimusnäitajad. Trendid näitavad pidevat langust
Allikas: statistikaamet
Kriisi ei saa juhtida, kui kõik tegelevad, kuid keegi ei koordineeri ega jälgi, kas ikka liigume õiges suunas. Seda enam, et mujal maailmas ja ka meie demograafide tööde tulemusena on teadmist rahvastikuprotsessidest piisavalt. Eesti riigil tegelikult ei olegi rahvastikupoliitikat, sest puudub erakondade konsensus (Kiisk 2024). Kuid meil on kliimapoliitika, kaitsepoliitika, on teisigi poliitikaid, milles erakonnad on enam-vähem üksmeelel. On ju hämmastav – eksistentsiaalse kriisiga tegelemiseks ei ole meil poliitikat, mida tunnustaksid kõik erakonnad!
MIDA EDASI TEHA?
Tuleb muuta hoiakuid. Tuleb muuta perekonnapoliitika diskursust.
Võrreldes omavahel Eesti ja Iisraeli sündimuskordajat (vastavalt 2,9 ja 1,31), leiavad oponendid võrdluse olevat ebapädeva, sest seal on elu teistsugune ja inimeste hoiakudki hoopis teistsugused. Kuid meie hoiakute muutmine toimub ju pidevalt. Ja sellega tegelevad poliitikud usinasti. Sellel on tulemusi, näiteks inimeste hoiakute muutumine ebatervislike eluviiside (suitsetamine), prügi sorteerimise (kliimakriis ju!), turvavöö kasutamise ja paljude teiste käitumisviiside suhtes. Tõepoolest, üheks sündimust pärssivaks teguriks on hoiakud.
Meie ametlikus diskursuses peetakse eneseteostust võimalikuks ainult ja eranditult väljaspool peret, tööl. Kuid mille poolest erineb näiteks lasteaiakasvataja tegevus pereema tegevusest laste kasvatamisel? Mõlemad on ju suunatud samale eesmärgile. Levinud hoiakute järgi lasteaiakasvataja teostab ennast. Kuid kodus sedasama tegev pereema? Ei mäleta ühtki poliitikut, kes oleks oma avalikes väljaütlemistes pidanud eneseteostuseks kodus lastega tegelemist, pigem vastupidi, meenub üks isapuhkusele siirdunud lugupeetud poliitik, kes väitis, et „laseb nüüd abikaasa tööle tagasi, et ta saaks ennast teostada“.
Päris huvitavad on USA senaatorite kodulehed internetis. Nagu ikka, algab enesetutvustus perekonnast, õpingutest, teenistusest ja muust tegevusest, kuid reeglina lõpeb see oma laste tutvustamisega, milles ei puudu sõnad „on nende uhke isa (või ema)“. Ega ma arvagi, et poliitikul tuleks kõik oma peresuhted rahva ees lahti rullida, kuid USA senaatorite enesetutvustuste stiil viitab sellele, kui tähtis on neile pere ja lapsed. Ehk tasuks eeskuju võtta?
Me peaksime püüdma muuta inimeste hoiakuid, et auväärne oleks mitte ainult töö ja välised saavutused, vaid ka lapsed, mis annavad väärtuse sellele, mida me teeme. Kelle jaoks siis see saavutamine, arendamine, ehitamine, varanduse kogumine? Seda ju hauda kaasa ei võta. Eks ikka neile, kes tulevad pärast meid, kelles me elame igavesti. Aga kui neid ei olegi?
Ühiskonna hoiakute muutmine algab ikka eliidist, kes näevad laiemalt ja kaugemale. Kui midagi läheb hästi, siis kirjutab-räägib sellest meedia, poliitikudki võtavad agaralt sõna. Suure(ma) osa poliitikute kohta võiks arvata, et nad ongi lastetud, sest poliitilises diskursuses on esikohal kõik muu, mitte aga demograafiakriis, mille tunnistajaks me oleme.
Sündimuse suurendamiseks võiksid lapsed olla nt prestiiži allikas. USA senaatorid ju oma kodulehel ei unusta märkimast, mitme poja/tütre uhked vanemad nad on. Eks see loob positiivseid hoiakuid, kui eliit väärtustab lapsi ja peret.
Neid positiivseid stiimuleid on päris palju, meil ei ole keegi neid süstemaatiliselt uurinud. Soomlased on meiega sarnase demograafiamure pärast hakanud usinasti teadmist koguma (Danilson-Järg 2024).
Võimas vahend hoiakute muutmiseks on nügimine. Richard Thaler sai selle eest 2017. aastal lausa Nobeli majandusauhinna. Üks viimase aja ilusaid mükse oli võrratu Carmen Kassi esinemine (Zjuzkova 2024) Pariisi moenädalal, kus ta tuli lavale lapseootel, ja kogu ta olemus ütles – ma tunnen selle üle uhkust!
Mõnevõrra on levinud diskursusega seotud ka meie lastega perede suhtes läbinisti ebaõiglane pensionisüsteem, millel on paljude uuringute põhjal ka mõju sündimusele.
Kõrgemat pensioni (statistiliselt) saavad need, kel seljataga rohkem tööaastaid ja kõrgem palk. Laste kasvatamiseks kulutatud ressursid (nii aeg kui raha) mõjutavad pensioni suurust üsna vähe. Niisiis on halvemas seisus lapsi kasvatavad pered kaks korda oma elukaare jooksul – alguses siis, kui lapsed ei ole veel täisealiseks saanud, sest lastega perede vaesusrisk on suurem. Teist korda siis, kui on käes pensioniiga, sest lasterikaste pereemade vaesusrisk pensionieas on samuti suurem – mis sellest, et nende tööikka jõudnud lapsed maksavad makse, millest tulevadki pensionid. Need andmed on kättesaadavad statistikaametist.
Laste kasvatamiseks kulutatud ressursid (nii aeg kui raha) mõjutavad pensioni suurust üsna vähe.
Pensionisüsteemi tuleb reformida nii, et see soodustaks sündimust ja oleks ka sotsiaalselt õiglane. Pensioni põhiosa peab sõltuma otseselt laste arvust. Laste kasvatamine on samasugune riigi rikkuse loomine kui ametlik töölkäimine. Muud komponendid (tööaastad ja teenitud palk) on siis pensionilisad, mitte aga vastupidi. Niisugust nn lapsepensioni (child pension) ideed pakkus saksa majandusteadlane Hans-Werner Sinn juba 2004. aastal (Sinn 2004).
Tulevikupensione mõjutab see, kui palju tuleb uusi maksumaksjaid tööturule, st sündimus, kuid see mõju on vastastikune (Tereping 2024). Seda kinnitavad uuringud – riiklik pensionisüsteem, mis loob kindlustunde vanaduse suhtes, vähendab samal ajal sündimust (Juurikkala 2007).
Sotsiaalteadustes on tunnustatud hüpotees, et lapsed tagavad vanaduspõlve toetuse. (Fenge & Scheubel 2014). Seda otsest seost hakkas tasapisi hägustama raudse kantsleri Otto von Bismarcki sotsiaalseadustikuga 1889. aastal rakendatud üldise riigipensioni süsteem. Selle mõju sündimusele oli alguses märkamatu. Ka vahepealsed sõjad hägustasid seose märkamist, kuid viimasel ajal tehtud põhiliselt majandusteadlaste uuringud kinnitavad hüpoteesi, et riiklikul pensionil oli märgatav mõju sündimuse languse suunas neis riikides, kus seda süsteemi alles rakendatakse (nt Hiina mõnes piirkonnas (Zheng Shen, Xiaodong Zheng, Hualei Yang 2020), Namiibias (Rossi & Godard 2022) ja mujal). Sest kui vanadusepõlve kindlustab riik, siis kaob ju vajadus loota lastele.
Ajakirjas Journal of Demographic Economics toodud analüüs 104 riigi kohta näitab sotsiaalkindlustusmaksete ja sündimuse vahel tugevat seost (Boldrin, De Nardi & Jones 2015).
Tammsaare on öelnud, et linnas jäävad naised ahtraks. Kõlab ehk jõhkravõitu, kuid statistika kinnitab, et linnades on sündimus madalam. Põhjusi selleks võib leida ka loomade käitumises. Lõpuks on ju ka inimene üks loomariigi esindaja ja vaatamata inimeseks olemisele mõjutab see fakt meid siiski. Tiheliolek on see põhjus, mis muudab loomade seksuaalkäitumist ja selle kaudu vähendab arvukust. Inimeste maailmas kinnitavad seda ka mitmed uuringud (Gortfelder 2024) – linnaruum pärsib sündimust. Tiheasustuse piirkondades on kinnisvarahinnad kõrgemad, seetõttu eluruumid kitsamad, kuid kitsastes oludes napib lastele ruumi. Lasteaiakohti kipub väheks jääma. On veel teisigi põhjusi.
Joonis 4. 104 riigi andmed – seos sotsiaalmaksete ja sündimuskordaja vahel
Allikas: Boldrin, De Nardi & Jones, 2015
Väljapääs on regionaalpoliitika, mis soosib maapiirkondade arengut. Mitmes riigis on rakendatud ka inimeste maale elama asumist soodustavaid programme. Üheks niisuguseks selleski loos nimetatud programmiks oli ERARE, mis jäigi realiseerimata. Meedias on neid teemasid käsitlenud Garri Raagmaa.
KOKKUVÕTTEKS
On palju tegureid, mis mõjutavad madalat sündimust, demograafilise kriisi põhjustajat. Nagu iga kriis, on ka hallipäiseks Euroopaks nimetatu tegelikult laiem – see on kõiki tehnoloogiliselt arenenud riike haarav nähtus. Üllatuslikult on vaid Iisrael sellest kõrvale jäänud. Vaid see fakt peaks kinnitama, et sündimuse langus alla taastetaseme ei ole vältimatu kaasanne tehnoloogilisele arengule ja heaolu kasvule.
Kuid sellega tegelemiseks tuleb kriisi tunnistada ja nagu kriisijuhtimisele kohane, toimida koordineeritult. Ülalkirjeldatu ei ole kahtlemata täielik põhjuste ja abinõude loetelu, kuid sündimus ega ka sellest sõltuvad pensionid ei tohiks olla poliitilise kemplemise ja valijatele meeldida püüdmise tallermaa. Nii, nagu on poliitilistest kemplustest kõrgemal seisev kaitsepoliitika, peab olema ka erakondade vastastikusest kanakitkumisest kõrgemal seisev riigi perepoliitika, mille eesmärk on tingimuste loomine demograafiliseks tasakaaluks.
Kujuta hetkeks ette oma esivanemaid. Mitte neid, keda ise tunned – ema-isa, vanaisa-vanaema. Ikka kaugemale, sinna tuhandete või lausa kümnete tuhandete aastate taha. Sind seob kaugete esivanematega imepeen elu edasikestmise niit. Pikal teel on olnud lugematuid seiku, mis oleksid selle niidi puruks rebinud. Aga sul vedas, vahvad olid need kauged esivanemad! Looduse poolt kaasa antud tung igavesti elada (aga igavene elu ongi ju võimalik ainult järglaste kaudu) aitas neil jõuda sinuni. Oleks ju kurb see niit puruks rebida. Neid rebenenud niidiotsi on niigi ümberringi lehvimas.
Muidugi võib see niit rebeneda sinust sõltumata, kellegi või millegi kurjal tahtel. Eks ka siis on võimalus aidata mõne lähedase kaasteelise igavese elu niidil jätkuda. Oleme me ju kõik omavahel sugulased – kusagil kaugel-kaugel on meil kõigil ühine esiema. Kuid otsus ise see niit katki rebida võib elu lõpus tunduda sedavõrd rumalana, et inimene annaks ära kõik kogutud rikkused, kõik olnud naudingud, et see otsus ümber pöörata. Olen niisuguseid kahetsejaid kohanud. Aga siis on juba hilja.
KASUTATUD ALLIKAD
- BOLDRIN, M., DE NARDI, M., JONES, L. E. (2015). Fertility and social security. – Journal of Demographic Economics 81: 261–299. – https://users.nber.org/~denardim/research/Boldrin_De_Nardi_Jones.pdf
- BOUSSEMART, J.-M. & GODET, M. (2018). Europe 2050: Demographic Suicide. – Foundation Robert Schuman, 12. veebruar. – https://www.robert-schuman.eu/en/european-issues/0462-europe-2050-demographic-suicide%202018
- DANILSON-JÄRG, L. (2024). Emaks saadakse üha hiljem. Soome pakub lahendust. – Postimees, 24. oktoober. – https://arvamus.postimees.ee/8121529/lea-danilson-jarg-emaks-saadakse-uha-hiljem-soome-pakub-lahendust
- EHALA, M. (2024). Vananevat ühiskonda sisserännuga turgutada pole võimalik. – Postimees, 8. veebruar. – https://arvamus.postimees.ee/7956159/hollandi-uuring-vananevat-uhiskonda-sisserannuga-turgutada-pole-voimalik
- ERK: vaja on kokku kutsuda rahvastikupoliitika nõukoda (2024). – Postimees, 5. september. – https://www.postimees.ee/8090196/erk-vaja-on-kokku-kutsuda-rahvastikupoliitika-noukoda
- FENGE, R. & SCHEUBEL, B. (2014). Pensions and fertility back to the roots. The introduction of Bismarck’s pension scheme and the European fertility decline. – European Central Bank. – https://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/scpwps/ecbwp1734.pdf
- GORDON, M. (2014). Gray Tsunami – A Dangerous Metaphor in Aging Discourse? – Annals of Long-Term Care, 28. juuli. – https://www.hmpgloballearningnetwork.com/site/altc/blog/gray-tsunami-dangerous-metaphor-aging-discourse
- GORTFELDER, M. (2024). Kui realistlikud on linnavalitsuse ideed sündimuse tõstmiseks Tallinnas? – Postimees, 15. november – https://arvamus.postimees.ee/8134691/mark-gortfelder-kui-realistlikud-on-linnavalitsuse-ideed-sundimuse-tostmiseks-tallinnas
- JUURIKKALA, O. (2007). Pensions, fertility and families. – Economic Affairs 27 (4): 52–57. – https://www.researchgate.net/publication/4755081_Pensions_fertility_and_families
- KIISK, K. (2024). Eesti vajab perepoliitilist konsensust. – Postimees. 24. oktoober. – https://arvamus.postimees.ee/8121167/katrin-kiisk-eesti-vajab-perepoliitilist-konsensust
- LIGI, J. (2018). Jürgen Ligi: lapsed sünnivad tunnetest, mitte poliitikast. – Postimees, 30. mai. – https://arvamus.postimees.ee/4496909/jurgen-ligi-lapsed-sunnivad-tunnetest-mitte-poliitikast
- MARTINEZ, M. (2022). Europe’s Graying Population Poses Challenges for Its Economy – Talking Markets. – Wall Street Journal, 5. oktoober. – https://www.wsj.com/articles/europes-graying-population-poses-challenges-for-its-economy-talking-markets-11664971519
- PUNAB, M., MEERITS, H., TEREPING A.-R., KÄRNER, T., VALGE, J., EAMETS, R., PRUUNSILD, P., DANILSON-JÄRG, L., UKRAINSKI, K., HALLER, A. (2018). Teeme korraliku rahvastikustrateegia – kodanikud tulevad riigikogule appi. – Postimees, 23. märts. – https://arvamus.postimees.ee/4446463/teeme-korraliku-rahvastikustrateegia-kodanikud-tulevad-riigikogule-appi
- RAHVASTIKUPOLIITIKA PÕHIALUSED 2035 (2018). Riigikogu. https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2018/03/Rahvastikupoliitika-pohialused-2035-PDF-680-kB.pdf
- ROSSI, P., GODARD, M. (2022). The Old-Age Security Motive for Fertility: Evidence from the Extension of Social Pensions in Namibia. – American Economic Journal: Economic Policy 14 (4): 488–518. – https://www.aeaweb.org/articles?id=10.1257/pol.20200466
- ROTKIRCH, A. (2024). 20 ehdotusta lapsitoiveiden tukemiseksi. – Valtioneuvoston julkaisuja 2024: 46. – https://julkaisut.valtioneuvosto.fi/bitstream/handle/10024/165857/VN_2024_46.pdf
- SINN, H.-W. (2004). Europe’s Demographic Deficit. A Plea for a Child Pension System. – https://www.hanswernersinn.de/sites/default/files/Europe-demographic-deficit-221004__214127_en.pdf
- SOOPAN, I. (2019). Noortele kuni kaks hektarit maad – üks unustusse vajunud maaelu päästmise plaan. – Maaleht, 15. august. – https://maaleht.delfi.ee/artikkel/87107301/noortele-kuni-kaks-hektarit-maad-uks-unustusse-vajunud-maaelu-paastmise-plaan
- ZHENG SHEN, XIAODONG ZHENG, HUALEI YANG (2020). The fertility effects of public pension: Evidence from the new rural pension scheme in China. – PLoS One, 12. juuni, 15 (6): e0234657. – https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC7292397/
- ZJUZKOVA, N. (2024). Lapseootel Carmen Kass tõestas taas, kui seksikad Eesti naised on. – Postimees, 1. oktoober. – https://elu24.postimees.ee/8106733/kuum-klops-lapseootel-carmen-kass-toestas-taas-kui-seksikad-eesti-naised-on
- TEREPING, A.-R. (2024). Lihtne matemaatika kinnitab, et praegune pensionisüsteem variseb kokku. – Postimees, 10. august. – https://arvamus.postimees.ee/8075139/avo-rein-tereping-lihtne-matemaatika-kinnitab-et-praegune-pensionisusteem-variseb-kokku
- UIBU, J. (2021). Eesti vajab kestmiseks rahvastikubürood. – Postimees, 19. juuli. – https://arvamus.postimees.ee/7295979/jaak-uibu-eesti-vajab-kestmiseks-rahvastikuburood
- UIBU, J. (2024). Pöördumine Kristen Michali poole. – Postimees, 4. juuli. – https://arvamus.postimees.ee/8053345/jaak-uibu-poordumine-kristen-michali-poole