Lasteta eesti rahvas ei kesta
-
Riigikogu Toimetiste peatoimetaja
Eestil on juba pikemat aega olnud probleeme sündimusega. Vabaduse tulles nägime korraks rohkem sünde, viimastel aastatel aga paraku kogeme selles osas rekordilist madalseisu. On selge, et uute lasteta pole Eestil tulevikku ning ei saa kuidagi täita põhiseaduse preambulasse kirjutatud eesmärki eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise kohta.
Aga mida siis teha? Kuna sarnaste probleemidega on hädas ka meie naabrid, kas ehk oleks nendelt midagi õppida? Mida peaksime oma rahvastikupoliitikas ette võtma ning milline on riigi ja ühiskonna roll? Nendel teemadel arutlesid Riigikogu Toimetiste vestlusringis 23. oktoobril Vadim Belobrovtsev (Keskerakond), Andre Hanimägi (SDE), Irja Lutsar (Eesti 200), Evelin Poolamets (EKRE), Pipi-Liis Siemann (Reformierakond) ja Riina Solman (Isamaa).
MART RAUDSAAR: Kõik uuringud näitavad, et meie sündimus langeb. Kui kiiresti see langeb, on omaette küsimus. Aga millisel hetkel on see langenud juba nii madalale, et võime rääkida sellest kui pöördumatust suundumusest? Kuidas võiksime protsessi pidurdada? Kas on midagi, mida me pole varem proovinud?
IRJA LUTSAR (Eesti 200): Meil on tegemist prognooside ja mudelitega. Ma olen oma elus palju mudelite ja modelleerijatega tegelenud. Mudelite isa George Box ütles, et kõik mudelid on valed, aga mõnest võib kasu olla. Ka professor Krista Fischer rääkis koroonapandeemia ajal, et mudel näitab meile suuna kätte, aga see ei ole vanajumala asetäitja maa peal. Mida pikem on prognoos, seda rohkem võib see viltu minna. Ma ei paneks väga palju energiat mudelitele, mis ennustavad aastani 2040. Mudel on ainult nii hea, kui head on sisendid. Kas me näeme ette sõda, haigust, pandeemiat? Majandus on tõenäoliselt paremini prognoositav.
Mida me tegema peaksime, mida me juba teinud ei ole? Eesti riigis on üldiselt lapsi väga hea kasvatada, riik on selleks väga palju ära teinud. Me oleme aga loonud väga negatiivse õhkkonna, et laste kasvatamine on kohutavalt raske ja sellega on raske hakkama saada.
Ma mäletan, mis juhtus üheksakümnendatel, kui Eesti sai vabaks – kes iganes sai bioloogiliselt sünnitada, sünnitas kolmanda lapse.
Lastest tulev rõõm kaalub absoluutselt kõik üles. Me peame looma positiivse fooni, et kuigi maailmas juhtub kogu aeg asju – tulevad sõjad, pandeemia, kliima muutub, majandus langeb ja tõuseb –, on Eesti naised ja mehed laste kasvatamisega ikka hakkama saanud. Kui me suudaks seda positiivset fooni luua! Peame inimestele julgustunnet andma.
Irja Lutsar (Eesti 200)
RIINA SOLMAN (Isamaa): Mulle väga meeldis Irja Lutsari mõte, et peame looma positiivse fooni ja mitte hirmutama noori inimesi. Tuleb siiski tõdeda, et probleem on väga tõsine. Rahvastikustsenaariumid, mudelid on isegi positiivsemad kui praegune pilt. Ka kõige positiivsem stsenaarium nägi ette, et aastaks 2025 sünnib 11 000 last, aga meil sünnib juba tänavu alla 10 000 lapse. Me oleme tegelikult isegi sellest parimast mudelist kehvemas seisus.
1990ndate põlvkond ongi väiksem ja nad saavad omakorda veel vähem lapsi. Sündimusspiraal on kahanev. Ei taha seda küll korrata, aga nagu on öelnud Rein Taagepera: see vetsupoti spiraal. Sündimus järjest langeb ja see võib jõuda sellisesse hetke, kus olukord on pöördumatu, kui me oma riiklikke hoobasid ei rakenda. Meil oli viis aastat tagasi Riigikogus rahvastikukriisi probleemkomisjon, olin siis rahvastikuminister. Tegime valmis meetmestiku ehk sündimuse pikaajalise arengukava, mida opositsioonierakonnad ägedalt kritiseerisid. Sellele eelnes eelmise Riigikogu koosseisu poolt rahvastikupoliitika põhialuste vastuvõtmine, mis kirjeldas kõik probleemid ära. Kirjeldas aga liiga laialt, oleksime pidanud võtma kitsama fookuse.
Rahvastikuministeeriumis võtsimegi kitsama fookuse, aga kukkusime valitsusest 2021. aastal välja. Sündimuspoliitika kraabiti heaolu arengukavast välja ja pandi sotsiaalkaitseministri portfelli põhja oma aega ootama.
Kui te küsite, kas me oleme midagi teinud, siis me tõepoolest tegime midagi ja teatud meetmed me ka viisime koroonakriisi ajal ellu, näiteks järjestikuste sündide toetamise.
Vaja on taolisi meetmeid, mis veelgi toetaksid pereelu, vanemluse väärtustamist. Ühiskondlikult tuleks toetada just vanemaks olemist. Rahvastikupoliitika saab olla edukas siis, kui riik, tööandja ja inimesed ise saavad aru, et perekond on tähtis.
Rahvastikupoliitika saab olla edukas siis, kui riik, tööandja ja inimesed ise saavad aru, et perekond on tähtis.
Riina Solman
Selleks tuleb toetada vanemlust, väärtustada töö ja karjääri kõrval ka emaks ja isaks olemist ning anda paarile ka tuge, paariteraapiat. Kui noored pered saavad esimese lapse, võib see olla neile väga suur šokk, et kogu 24 tundi, mis kulus varem endale, pead väikesele inimesele andma.
Näeme, et Soome riik, kes jõudis juba kümme aastat tagasi sellesse järku, kus sündimus aina langes, on tulnud välja täieliku programmiga, sündimust toetava meetmestikuga. Soome rahvastikuliidu teadusprofessor Anna Rotkirch on koostanud 20 punkti valitsuse programmi jaoks. Sisuliselt on seal sarnased teemad, mida me käsitlesime viis aastat tagasi.
Sündimuse survestamine on vale tee, aga toetama peab. Ja teadvustama, et meie riik on kahaneva rahvastikuga ja ühe suurima migrantrahvastiku osakaaluga riike üldse, et see oli nii juba enne iseseisvuse taastamist. Tegema peaks väga palju.
PIPI-LIIS SIEMANN (Reformierakond): Reformierakond on eelkõnelejatega laias plaanis nõus – igasuguseks kasvuks on vaja kindlustunnet, sealhulgas ka laste kasvatamiseks. Eestis on tõepoolest sotsiaalsüsteem, mis esmast sünnijärgset vanemlust võimaldab ja toetab kodusolemist ja lapsehooldusel olemist. See on ka suund, mida tuleb veelgi soodustada, et see oleks ka vanemate vahel võrdsemalt jagatud ja oleks normaalsus.
Pipi-Liis Siemann (Reformierakond)
Heaolu tagab peredele praeguses olukorras ikkagi majanduslik kindlustatus. Eesti ei ole ju ainus, kus sündi edasi lükatakse. Meie maailm on väga turbulentne ja seetõttu näeme praegu, et naise kohta laste arv keskmiselt ei olegi ju muutunud. Küll aga lükatakse sündi edasi ning see toob ohu, et põlvkonnad jäävad järjest väiksemaks. Minu arvates on oluline, et vanemluse toetamine ning töö ja pereelu ühitamine oleks seadusandja poolt tugevamini ja selgemini toetatud.
Me näeme, et naiste – kes paratamatult on laste ilmaletoojaks – karjääritegemise ja õppimise võimalused on tihti seotud valikuga, kas hoolitseda pere eest või keskenduda õppimisele, karjäärile ja enesearendusele. Nii see ei peaks olema ja siin on oluline koht nendel tõenduspõhistel programmidel, mis Eestis paljudes omavalitsustes praegu toimivad, näiteks perepesade baasil toimuv vanemate koolitamine ja toetamine. Teiseks majanduspoliitiline edenemine, mida me kõik ootame. Rahvastikupoliitika on väga tugevalt seotud ka majanduspoliitikaga. Usk paremasse tulevikku on väga oluline.
Ühe nüansina tooksin välja vastutustunde. Mulle tundub, et Eesti inimesed on väga suure vastutustundega. Esmalt mõtlevad nad sellele, et lapsed tuleb üles kasvatada. See on ilmselt väikene murekoht noorele põlvkonnale, kes näebki, et on keeruline. Positiivne hoiak ajakirjanduse vahendusel on minu arust väga oluline – et toetataks hoiakut, et maailm ei lõpe kohe varsti. Et eesti rahva edasikestmine sõltub meist igaühest. Meie ülesanne on hoida alal eesti rahvast ja tagada eesti rahva ja riikluse säilimine siin maalapil, mitte keskenduda niipalju maakera üldisele ülerahvastatusele.
Peaksime püüdma rohkem peredele toeks olla ja andma neile kindlustunnet, et Eesti riigis on aktsepteeritav, võimalik ja vajalik olla hea lapsevanem. Ja et sellega arvestatakse ka tööturul.
VADIM BELOBROVTSEV (Keskerakond): Kõige tähtsam on tunnistada probleemi olemasolu. Eesti sündimus lööb miinusmärgiga rekordeid. Oleme teemat tõstnud ka suures saalis, olen mitu korda nüüdseks juba endise peaministriga sellel teemal vaielnud. Ma näen, et probleemi teravust ei tunnistata. Räägitakse sellest, et praegu ongi keeruline aeg paljudes, eelkõige Euroopa riikides ja sündimus ongi väga madal.
Kas Saksamaa olukord, kus on rohkem kui 80 miljonit elanikku, või Itaalia olukord, kus on peaaegu 60 miljonit elanikku, on võrreldav Eesti olukorraga, kus elanikkond on 1,3 miljonit? Ma arvan, et need on väga erinevad asjad.
Teiseks, kui on soov probleemi tunnistada, tuleks rakendada mingisugused sammud selle lahendamiseks. Minu meelest eksisteerib kolm faktorit, mis väga konkreetselt mõjutavad laste saamist ja on omavahel tihedalt seotud.
Esiteks stabiilsus, eelkõige majanduslikus mõttes. Kui perekond vireleb vaesuses, olgu selleks suhteline vaesus, absoluutne vaesus või siis on perekond vaesuse piiril, on tõenäosus lapsi saada palju väiksem.
Teiseks kindlustunne, turvatunne homses päevas. Et oled optimistlik, sul on usk sellesse, et sinu olemasolev olukord ei muutu, vähemalt ei muutu halvema poole. Perekond ei peaks kartma, et lähiajal midagi hirmsat juhtub. Kui hirmu ei ole ja kindlustunne homse päeva osas on olemas, siis loomulikult kasvab ka võimalus, et perekond hakkab lapsi saama.
Kolmandaks peab perekondadel olema usk oma riiki ja selle abisse, et see riik pakub abi ka homme ja ülehomme. Loomulikult sa ei saa ainult riigi peale loota, aga sul peab olema usk, et riik ei jäta sind hätta.
Vadim Belobrovtsev (Keskerakond)
Kui me vaatame, mida valitsus on viimastel aastatel teinud, siis kahjuks peab nentima, et me ainult kaugeneme nendest punktidest. Majanduslik seis on hästi keeruline, juba kolmandat aastat järjest majandus langeb. Perekondadel on keeruline ots otsaga kokku tulla. Rahvast hirmutakse sellega, et homme hakkab sõda, kõik läheb halvasti jne.
Ma olen nõus lugupeetud Irja Lutsariga, kes räägib, et negatiivne foon on hästi tugev. Kõik see loomulikult ei soodusta laste saamist. Riigi abi osas võime tuua lihtsa näite, kuidas paljulapseliste perede toetust vähendati.
Need ongi põhilised probleemid, millega lähiajal tegelda.
ANDRE HANIMÄGI (SDE): Kõik eelkõnelejad on rääkinud täiesti õiget juttu. Ei ole ühtegi kohta, millega vaielda.
Mida tasuks rõhutada: me ei saa vaadata seda kriisi mustvalgelt ja sellisena, mida me võiksime nipsust hakata lahendama, olgu ükskõik millise rahapatakaga. Meil on palju ebakindlust olnud ka varasemas Eesti ajaloos – 90ndad, nõukogude okupatsioon. Meil armastatakse öelda, et majanduslik turvatunne ei ole piisav. Aeg, kus mina kasvasin, üheksakümnendatel, oli palju keerulisem. Igasugune statistika näitab, et me elame praegu varasemast palju-palju paremini. Tekib küsimus, et miks siis sündimus väheneb.
Ega siis praegune sündimusprobleem tulene sellest, et Ukrainas on sõda. Protsess on alanud palju varem. Spiraal, millest Riina rääkis. Naised lükkavad edasi oma esimest sünnitust, esimest last. Perede dünaamika on muutunud, näiteks abielu osas või kindlustunne oma partneri osas. Lahutuste statistika on üks põhjustest, miks oleme praeguses olukorras. Kõik on omavahel seotud.
Ega siis tänane sündimusprobleem tulene sellest, et Ukrainas on sõda. Protsess on alanud palju varem.
Andre Hanimägi
Varem oli normaalne, et ema oli lapsega kodus ja isa tööl. Praegu on väga palju neid naisi või ka isasid, kes isegi võiksid lapsega pikemalt kodus olla. Aga kuidas see mõjutab tema karjääri? See on üks asi, millele mõeldakse. Kas ma olen oma partneri osas nii kindel, et olen näiteks 10–15 aastat kodus? Mu karjäär on selle aja peale saanud löögi. Ka see kindlustunne on inimestel väga palju kadunud.
Edasi majanduslik ebavõrdsus, et meie majanduslik olukord on kehvakene. Jõudsin sinna, kuhu Pipi-Liiski – Eesti inimeste vastutustunne on hästi kõrge. Keskkond ei ole laste kasvatamiseks kuidagi halvem, kui see oli mõnikümmend aastat tagasi. Aga meie standardid, mida me tahame lastele pakkuda, on võib-olla muutunud kõrgemaks.
Võrdlusmoment on muutunud suuremaks. Kui lähen jälle oma lapsepõlve tagasi, siis vaatamata sellele, et meil olid väga erinevad perekonnamudelid ja majanduslikud võimalused, käisime lõppkokkuvõttes kõik sama turu pealt ostetud botastega. Praegu on olukord, kus keegi saab välismaal käia, koolis võrreldakse nutivahendeid jne. Lapsevanem mõtleb loomulikult, kas ta saab tulevikus oma lapsele selliseid asju lubada. Ka see tekitab ebakindlust.
Peredevaheline majanduslik ebavõrdsus on täpselt samasugune ebakindluse allikas, mitte ainult riigi tegemata töö. Kui vaatame kogu küsimust kompleksselt, siis peame endale tunnistama, et on asju, mida me riigi poliitikaga võib-olla ei saagi muuta. Mida me saame muuta, on see, et pakume perekondadele võimalikult palju kindlustunnet, näiteks teenuste näol. Meil peab olema lastehoid, sest tänapäeva vanaemad on tööl ja käivad reisil. Ja kelle hoolde jätta haiged lapsed?
Andre Hanimägi (SDE)
Esimene asi on minu arust teha teenused kättesaadavaks – lastehoid, psühholoogiline abi, vanemlik abi jne.
EVELIN POOLAMETS (EKRE): Nõustun, et probleemi lahendus algab teadvustamisest. Valitsus ei ole probleemi teadvustanud ega tegele sellega. Seda näitab ka asjaolu, et sotsiaalministeeriumi juurde loodud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon pole sel aastal kordagi kogunenud, kuigi nende ülesanne on pakkuda lahendusi, nii nagu Soome on oma probleemi lahendanud.
Evelin Poolamets (EKRE)
Ma nõustun ka sellega, et meil on väga halb foon ja et eestlased on väga vastutustundlikud. Kuid see kriis on teistmoodi. Meie noortele räägitakse kliimakriisist. Räägitakse, et tulevik on ebakindel ja iga laps saastab loodust. Noorte käest ei ole keegi otse küsinud, mis on see probleem, miks nemad lapsi ei saa. Ajakirjandusesse imbub seisukohti, kus noor naine räägib oma kliimaärevusest ja depressioonist, muretseb maailma pärast, ja see loob negatiivsust. Negatiivset fooni loob, kui öeldakse, et laps on maailma kliima suhtes väga isekas tegu. Need väikesed killud siit- ja sealtpoolt on loonud olukorra, kus inimesed leiavad, et nad ei koorma maailma rohkem.
Vähe sellest, et meil on madal sündimus, meil on noorte hulgas väga kõrge enesetapuprotsent. Teismeliste hulgas on enesetapp surma põhjus number üks ja see on suuresti põhjustatud kliimaärevusest.
Mida selle vastu teha? Ju siis tuleb noortele kliima päästmist teistmoodi seletada. Soome panustab väga palju sellesse, et esimene laps saadakse võimalikult noorena. Ka meie näeme tendentsi, et esimese lapse saamise keskmine vanus on nihkunud järjest kõrgemasse ikka, alles paar aastat tagasi oli see 27, nüüd juba 29 aastat. See loob samuti olukorra, kus naised ei saa nii palju lapsi, kui nad sooviksid. Naised tegelikult soovivad lapsi, aga tegelikkus ei lähe sellega kokku.
Lahendus ongi needsamad toetused, et naised julgeksid saada oma soovitud lapsed. Aga me nihkume sellest eemale. Kodus olevate emade ravikindlustus võeti ära. Ma leian, et valitsus ei võta demograafiakriisi tõsiselt.
MART RAUDSAAR: Meie rahvastiku langust on vähendanud viimaste aastate sisseränne. Mida positiivset, mida negatiivset võiks sisseränne meile kaasa tuua? Kas tegemist oleks lahendusega sündimuse probleemile?
IRJA LUTSAR (Eesti 200): Maailm on eluaeg võidelnud sellega, kuidas lapsi oleks vähem, sest toitu ei jätkunud. Minu vanavanaema Liisa ei tahtnud kindlasti kümmet last, aga ei olnud midagi teha. Nüüd ei ole lõpuks toidumuret, aga me ei oska suunda muuta.
Tulles nüüd suurenenud immigratsiooni juurde, kas see parandab meie olukorda? Lähen jällegi ajalooliselt tagasi. Mõelge igaüks oma perekonda (toon Venemaa näite), meil on kõigil vanemate hulgas kohe päris Venemaalt tulnud inimesi, kes on nüüd integreerunud Eesti ühiskonda.
Ma usun, et see on üks võimalus. Kui viimase gripipandeemia ajal 100 aastat tagasi elas maailmas 1,9 miljardit inimest, siis koroonaviiruse ajal täitus kaheksa miljardit. Te näete, missugune on kogu maailmas olnud rahvastiku kasv ja ma usun, et see on vähemalt üks võimalus, kuidas neid inimesi, kes siia immigrantidena tulevad, olgu või Aafrikast, kohe hakata integreerima Eesti ühiskonda.
Maailm on eluaeg võidelnud sellega, kuidas laps oleks vähem, sest toitu ei jätkunud. Nüüd ei ole lõpuks toidumuret, aga me ei oska suunda muuta.
Irja Lutsar
Mis on Aafrika inimesel häda? Mul on maailmas väga palju sõpru, moslemite, aafriklaste, venelaste, inglaste hulgas. Ma olen aru saanud, et nad on samasugused inimesed. Ka nende hulgas on väga tarku, väga rumalaid, väga ilusaid ja väga hirmsaid inimesi. Selles mõttes oleks immigratsioon mingi võimalus.
Me oleme loonud endale mõtte, nagu saaks riik globaalseid probleeme ära lahendada. Andre tõi väga hästi välja vanaemade probleemi. Mind on vanaemad väga palju aidanud, aga mina enam vanaemana ei saa oma lapsi aidata. Elu ei pööra tagasi. Naised on tõesti muutunud. Ma näen ka oma peres, et naised tahavad karjääri teha. Kõik ei taha, aga osa tahab. Me peame nägema, et see, kes karjääri tahab teha, ei ole halvem kui see, kes otsustab lapsi kasvatada.
RIINA SOLMAN (Isamaa): Kui 200 eurot lasterikastelt peredelt ära võeti, siis teenuseid juurde ei tulnud, vaid veelgi kahandati valitsuse poolt. Lasterikaste perede, aga ka teiste perede laste huviringiraha on ära võetud.
Varem oli veelgi vähem võimalusi, aga naised ikka said lapsi ja elu tundus justkui rõõmus olevat. Tegelikult oli ju niimoodi, et meil oli lootus paremale elule. Lootus saada vabaks. Kes mäletab kampaaniat, et maa tuleb täita lastega? Kõik olid nõus kartulikoori sööma, aga me täidame maa lastega. Kõik sellised signaalid aitavad kaasa laste saamisele. Poliitika ongi signaalide kunst.
Kui me lubame ühte, aga teisel päeval teeme teist ja võtame ära, siis annamegi vastakaid signaale ja ebakindlus saab tekkida.
Sisserände osas olen võrreldes eelkõnelejaga skeptilisel seisukohal. Ma arvan, et see ei ole lahendus madalale sündimusele. See võib korraks probleemi kiiresti lahendada. Me laename justkui inimesi sisse, aga need inimesed saavad ka vanaks. Kõik praegused sisserändajad, nii venekeelsed kui nii-öelda Sahara-tagusest Aafrikast, siin rohkelt lapsi ei saa. Seda on juba aegki näidanud, et nad pigem tunnevad ennast ebakindlalt ja teevad tööd. Nad saavad vanaks ja on taas koormaks uuele maksumaksjate põlvkonnale, keda on järjest vähem.
Kõik praegused sisserändajad, nii venekeelsed kui nii-öelda Sahara-tagusest Aafrikast, siin rohkelt lapsi ei saa.
Riina Solman
Sisseränne on ainult korraks hea nendele tööandjatele, kes vajavad sisserändajaid odavtööjõuks. Ma väga tervitan oskustöölisi või neid, kes toovad riigile lisandväärtust. Aga juhin tähelepanu sellele, et meil on juba praegu kolmandik rahvast võõrpäritolu ja suur osa sellest on venekeelne. Seda on päris palju väikese rahvusriigi kohta. Me ei kannata kuigi palju rohkem välja.
Riina Solman (Isamaa)
Kui räägime sellest, et integreerime need kohe meie ühiskonda, siis meil ei ole selleks rahastust. Ma nägin rahvastikuministrina, kuidas me ei suuda keelt selgeks õpetada, meil ei ole raha. Kui me nüüd kärbime, et suunata raha julgeolekupoliitikasse ja rohepoliitikasse, siis jääb seda lõimumispoliitika jaoks veel vähem. Ma juhin tähelepanu, et Tallinnas on juba üle poole elanikkonnast venekeelne, me ei saa seda massi suurendada rahvusriigi pärast.
PIPI-LIIS SIEMANN (Reformierakond): Ma usun, et ränne on paratamatu ja olen seda meelt, et ränne peab olema selgelt eesmärgistatud ja kontrollitud – kvalifitseeritud tööjõud, kellel on teadmised ja oskused ning kes rikastaks meie suurt kogukonda, annaks lisandväärtust ja suudaks meid tööturul aidata. Ma usun, et see on õige ja vajalik, paratamatu ka.
Meil on olemas seadus, mis ütleb, et pikaajalise ja alalise elamisloa korral on vajalik keeleoskus. Riik peaks selles osas võtma rangema suuna ning mitte ainult nõudma, vaid ka toetama keeleõpet ja integratsiooni.
Kliimaärevuse tõttu ei pea kliimaprobleemi hakkama Eestis eitama. Kliimaärevusega tuleb teadlikult tegeleda ja anda meie noortele kindlustunne, et meil siin Eestis selliste sammude tegemisel on siiski tulevikku. See on teema, mida ei tohiks naeruvääristada ega hukka mõista.
Mäletan oma lapsepõlvest, et tervel põlvkonnal oli tuumasõja hirm. Saime suureks, tuli iseseisvumine ja see probleem kadus. Siis oli see lootus, et hoolimata väga tõsisest probleemist kliimaga, suudavad riigid – sealhulgas Eesti – ikkagi ellujäämiseks vajalikke samme astuda.
Teadlik elanikkonna suurendamine on vajalik, pigem oleks minu arvates vaja rõhuda sellele, et meile lisanduvad inimesed võiks olla võimalikult sarnasest kultuuriruumist. Selle kõige juures ütleb meie põhiseadus, et kõigi kohus on kaitsta eesti kultuuri, rahvust ja keelt. Nendest nõudmistest ei pea me taganema.
Teadlik elanikkonna suurendamine on vajalik, pigem oleks minu arvates vaja rõhuda sellele, et meile lisanduvad inimesed võiks olla võimalikult sarnasest kultuuriruumist.
Pipi-Liis Siemann
VADIM BELOBROVTSEV (Keskerakond): Sisseränne on kahe otsaga asi. Toon Prantsusmaa näite, kus viimastel aastatel on elanikkond tublisti kasvanud. Samal ajal on sündimus ajalooliselt madalaim.
Sündimus tänu immigratsioonile kasvama ei hakka. Ja siis tuuakse aina uusi sisserändajaid sisse. Me kõik saame aru, et on loomulikult omad plussid, aga on ka väga konkreetsed miinused.
Sündimus tänu immigratsioonile kasvama ei hakka.
Vadim Belobrovtsev
Ma olen nõus, et sisseränne peab olema kontrollitud ja soovitavalt suunatud – võiksime otsida just neid spetsialiste, keda meil on vaja. Me võime rääkida lubatud migratsiooniprotsendi tõstmisest, aga seda peab väga hoolikalt tegema.
Loomulikult saame oma demograafilist probleemi lahendada Prantsusmaa moodi, lihtsalt avame piirid ja hakkame siia tooma inimesi kolmandatest riikidest. Meie elanikkond hakkab kasvama. Kuid ühel hetkel näeme, et see jälle enam ei kasva selle pärast, et sündimus jääb samale tasemele või kasvab hästi aeglaselt. Toome inimesi veel juurde ja juurde ja nii edasi. Esiteks ei lange see kokku sellega, mis on meie põhiseaduse preambulasse kirjutatud. Teiseks me ju teame, et kui sisserändajad tulevad kolmandatest riikidest, kus on väga teistsugune kultuuriline ja religioosne taust, tekitab see palju probleeme inimeste lõimumisega. Aastad on näidanud, et lõimumisega on meil olukord päris keeruline ja mida rohkem inimesi tuleb lõimida, seda keerulisemaks olukord muutub. Mida kaugemalt nad tulevad, seda suurem probleem.
Kahel viimastel aastal on siia tulnud päris suurtes kogustes Ukraina sõjapõgenikke. Positiivne on see, et meil on ukrainlastega väga sarnane kultuuriline taust. Me oleme kõik enamasti kristlased, meil on enam-vähem samad arusaamad kultuurist. See teeb nende integreerimist natuke lihtsamaks. Teiselt kontinendilt pärinevate inimestega tekib Eesti palju probleeme. Ma oleksin väga ettevaatlik sellega, et sisserändega demograafilist probleemi lahendada.
ANDRE HANIMÄGI (SDE): Poliitikud ei peaks ka ise olukorda Eestis niivõrd negatiivseks maalima. Väikese lapse isana ütleksin, et ühiskond on Eestis päris toetav perede osas, me näeme seda ka väikestes asjades. Selles, millised on teenused või kuidas näiteks meie ettevõtjad suhtuvad peredesse.
Enamikus söögikohtades on lastenurgad, lastele tuuakse kohe oma iste. Väiksed detailid, aga tegelikult hästi olulised ja loovad seda, kuidas ma ennast lapsevanemana tunnen. Kas naabrid vaatavad mind imelikult, et äkki laps hakkab karjuma, või on inimesed aktsepteerivad ja toetavad. Mina tunnen, et inimesed on pigem toetavad.
Ka riiklikus poliitikas on 1,5 aastat kodus olemise võimalust ükskõik millise Euroopa või maailma riigiga võrreldes ainulaadne. Itaalias on see vaid viis kuud.
Riina kommentaarile vastan, et meil on vaja mõlemat – nii teenuseid kui toetusi. Lasteaiakoht on väga oluline. Meil ei ole kõik see veel lahendatud.
Lahendus oleneb sellest, kuidas me probleemi defineerime. Kui me defineerime probleemi niimoodi, et meil on vananev ühiskond, kus töökäsi jääb vähemaks ja tervishoius on juba miinus, siis on sissetoodav tööjõud lahendus. See peab olema loomulikult reguleeritud, kontrollitud.
Kas see on lahendus selleski osas, et probleemiks on meie vajadus hoida – nii nagu ka põhiseadus ütleb – eesti kultuuri, keelt ja rahvust? Kas see on lahendus, et me toome siia immigratsiooni? Loomulikult ei ole. Immigratsioonil on mingisugused positiivsed küljed olemas, aga kas see on lahendus sellele, et me võiksime käed üles tõsta ja öelda, et me ei soovi seda, et Eesti sündimus kasvaks, siis minu arust on vastus sellele kindel ei.
EVELIN POOLAMETS (EKRE): Demograafiakriisi valguses võrdleks ma immigratsiooni kiirlaenuna. Ka Riina ütleb, et me laename töötavaid inimesi. Aga see ei lahenda probleemi. Me teame, mis saab kiirlaenuga – võlgnevuste kõrvaldamiseks peame uue kiirlaenu võtma. Kogu aeg võtame rahvast juurde, sest meil on töökäsi puudu, kuna ühiskond on vananev ja see lõpeb rahvusriigi pankrotiga. Rahvastikutaastena ei saa kasutada immigratsiooni, sest tegelikult meil ei ole vaja inimesi juurde. Meil on vaja, et meil oleks terviklik rahvastikupüramiid, kus kõige vähem on neid, keda peab üleval pidama, kõige rohkem on neid, kes käivad tööl, ja altpoolt tulevad lapsed juurde, kes püramiidi täidavad.
Kui me loome kunstlikud tingimused, siis me ainult kasvatame seda probleemi. Teame statistika põhjal, et immigrandid saavad vähem lapsi. Seda enam, et ega immigrandid ei lähe ju maale elama. Samas näitab statistika, et maal on suurpered ja maal elavad inimesed saavad rohkem lapsi. Kasvatame ainult linnastumist ja tekitame probleeme juurde, mitte ei vähenda neid. Eesti rahva osakaal rahvastikust on juba praegu masendavalt 68 protsenti ja kui me tahame siiski põhiseaduse järgi tagada eesti kultuuri ja keele ja rahvuse säilimise läbi aegade, siis me tõesti ei pea immigratsioonist selles kontekstis rääkima.
Meil on vaja, et meil oleks terviklik rahvastikupüramiid, kus kõige vähem on neid, keda peab üleval pidama, kõige rohkem on neid, kes käivad tööl, ja altpoolt tulevad lapsed juurde, kes püramiidi täidavad.
Evelin Poolamets
MART RAUDSAAR: Eesti põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti Vabariik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Kuidas peaksime sellesse suhtuma? Kui see eesmärk pädeb jätkuvalt, siis kuidas seda saavutada?
Mart Raudsaar
IRJA LUTSAR (Eesti 200): Preambul on väga hea ja sellest me taanduda ei tohi. Peame tegema kõik selleks, et Eesti riik ja rahvas jääks püsima aegade lõpuni, kuna iganes nende aegade lõpp tuleb. Aga peame endale aru andma, et elus reeglina tagasi ei minda. Nii palju kui on proovitud ajalugu tagasi pöörata, masinaid ära lõhkuda või naisi koju suruda – see ei tööta.
Me peame vaatama ette, sest oleme uues olukorras. Me ei tohi ära unustada, et meil on palju immigrante. Eelkõneleja ütles, et eestlasi on Eestis 68 protsenti, aga väga palju Eesti inimesi elab välismaal ja me ei tohiks selle kogukonnaga sidet ära kaotada. Ma tean ja tunnen paljusid neid inimesi. Võib-olla nemad ise ei tule siia tagasi, aga nende lapsed vaatavad Eestimaa poole. Väga paljudel ongi lapsed tulnud ja jäänud Eesti ühiskonda.
Ma ei näe, et Eestit saaks enklaaviks teha ja rahvuspargiks sulgeda, paratamatult immigratsioon jääb, me peame tegelema immigrantide integreerimisega, korraliku eesti keele säilitamisega. Peame tegema Eesti atraktiivseks eestlastele maailmas. Nii mõnigi, ma usun, tuleb siia ja paneb oma elu siin paika. Lõppkokkuvõttes igal juhul eesti keel, riik ja rahvas jäävad püsima aegade lõpuni.
Peame tegema Eesti atraktiivseks eestlastele maailmas. Nii mõnigi, ma usun, tuleb siia ja paneb oma elu siin paika.
Irja Lutsar
RIINA SOLMAN (Isamaa): Nõustun Irjaga, et meie keel, kultuur ja rahvus peavad jääma püsima Eestimaal, kuid siin saab toetuda ainult sündimuse kasvule. Ainult nii saame kestma jääda, meil ei ole teist teed. Immigratsioon ei ole lahendus.
Mis on lahendus? Kõlas ka selline väide, et meil ei ole mudelit ja kusagil maailmas ei olevat mudelit. Eestil on see mudel ette näidata 2017. aastast, kui hakkas kehtima kolmanda ja enama lapse peretoetus, mille võtsid vastu kõik parlamendierakonnad, ainult Reformierakond oli skeptiline.
Kahe aasta jooksul sündis kolmandaid ja neljandaid lapsi 25 protsenti enam, 600 last aastas. Siis tuli koroonakriis, tekkis ebakindlus, tagasilöögid, valitsuse vahetus, ebakindluse andmine peredele. Toetused võeti ära, anti vastakaid signaale. Muidugi oli ka üleilmne foon ärevuse tekkimiseks ja üleüldine suurem ebakindlus. Sõjad, kriisid, energiakriis ja eriti Ukrainas meie lähedal toimuv jättis oma jälje.
Soovitud laste arvu saab riiklike hoobadega suunata, inimesed saavad oma ideaale täita. Teine asi on sündimuse ea piir. Käisin rahvastikuministrina Soome poliitikul Krista Kiurul külas. Ta selgitas, et kümme aastat tagasi võttis riik suuna, et inimesed võiks saada hariduse, töökoha, hea karjääri ja siis lapsed. Ühesõnaga, riik lükkas sündimust edasi ja nüüd on tagajärg käes. Inimestel ei ole enam vanemas eas ka meditsiinilistel põhjustel võimalik nii palju lapsi saada. Riik saab julgustada nooremas eas laste saamist, nii nagu Irjal ja minuealistel oli. Me ei pea kaasa jooksma muu maailma näidetega.
Näitena toon nädalataguse pressiteate Soomest – valitsus soovib tugevdada lastesõbralikku ühiskonda. Välja on antud 20 ettepanekut laste saamise toetamiseks. Analüüsitakse sündimuse langust, tegeletakse sündimusprogrammiga nii-öelda positiivse poole pealt.
PIPI-LIIS SIEMANN (Reformierakond): Faktiliselt natukene täiendan Riina öeldut. Aastatel 2000–2021 on rahvastikuloenduse alusel näha, et kaks last sünnitanud naiste arv on veidi vähenenud ja mõnevõrra on suurenenud kolm last sünnitanud naiste arv – ehk kui ei sünni teisi lapsi, ei saa sündida kolmandaid-neljandaid-viiendaid. Nii et selles mõttes on perede toetamine tervik.
Laias laastus usun tõesti, et suure migratsiooniga, kus kutsume kõiki kunstlikult oma rahvaarvu suurendama, me Eesti riigi püsimist ja eestlust alles ei hoia. Küll aga ei ole liialt lahked sotsiaaltoetused Eesti tee, selleks on pigem suurem tootlus. Majanduse kasvamine annab kindluse.
Me peaksime olema mitte ainult peresõbralikud, vaid ka sallivamad. Väga paljud eestlased liiguvad maailmas ringi, meil on avatud ühiskond ja leitakse kaaslane, kellega soovitakse pere luua ja lapsi saada. Neid tuleks ka Eestis kasvatada või ühiselt eestlasteks kasvatada. Siin näen küll vajadust, et ühiskond oleks avatum ja sallivam uuseestlaste suhtes, kes meile läbi peresidemete tulevad. Ma ei ole sellega nõus, et ainult oma väikeses ringis saame sündimust kasvatada. Verevahetus on kindlasti kasuks ja on minu arvates väga õige viis eestlust edasi kanda ja hoida, eesti rahvast suurendada.
Riigikogu Toimetiste vestlusring
VADIM BELOBROVTSEV (Keskerakond): Palusin tehisintellektil leida lahenduse küsimusele, mida peaks tegema selleks, et saavutada Eesti põhiseaduse preambulasse kirjutatu ja tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine. Tuli ülilihtne ja loogiline vastus. Selle saavutamiseks tuleks keskenduda kolmele peamisele valdkonnale: haridusele, kultuuri toetamisele, demograafilisele jätkusuutlikkusele.
Sisserändega me seda ära ei lahenda, see on selge. Peame hästi palju lõimumisse investeerima, me ei ole seda aastakümneid piisavalt teinud. Kui näiteks sisserändajad saabusid Rootsi või Soome, siis põhimõtteliselt esimene asi, millega neid hakati seal koormama, oli keeleõpe. Kursused olid tasuta ja neid motiveeriti keelt õppima, see süsteem töötas päris hästi. Minu mäletamist mööda pakuti Eestis tasuta eesti keele kursuseid esimest korda alles 2018. aastal. Varem oli süsteem umbes selline, et maksa ja õpi, niimoodi see loomulikult ei töötanud. Praegu meil ei ole piisavalt võimsust, mahtu, ja seda tuleks kindlasti suurendada.
Eesti hariduse kvaliteet peab olema väga kõrge. Kultuur ja kultuuritoetused samamoodi. Aga näeme, et õpetajad streigivad, sest nende tööd riik valitsuse näol ei väärtusta. Me näeme, et kultuuritöötajad on samal põhjusel meeleavaldustel.
Paistab, et valitsus ei taha isegi tunnistada, et rahvastikukriis on olemas. Siin on kolm väga konkreetset asja, millest juba rääkisime, mida kahjuks meie riik praegu tagada ei suuda. Aga need on kriitilised asjad selleks, et see ilus lause, mis on Eesti põhiseaduse preambulas, saaks teoks.
ANDRE HANIMÄGI (SDE): AI vastus kõlas natuke selliselt, et demograafiakriisi lahendamiseks on vaja lahendada demograafiakriis. Loomulikult peame põhiseaduse preambulasse tõsiselt suhtuma, selle laua taga on kõik sama meelt. Mis on lahendused? Ühtegi võluvitsa ma ei näe. Hindame meie peresid, emasid-isasid, oleme toetavad. Vaatame ja analüüsime kitsaskohti, olgu siis hariduses, töö ja pereelu ühildamisega seoses ning proovime olukorda veelgi parandada. Oleme palju teinud, aga palju tuleb veel teha. Selliste sammudega me annamegi inimestele kindlustunnet. Nii lihtne see ongi.
IRJA LUTSAR (Eesti 200): Ma ei saa ütlemata jätta haridusministri lauset, et me peame meeste haritust suurendama või mehi harima, sest naised ei taha väheharitud meestega lapsi saada. Ma olen väga nõus, et me peame noori harima ka selles küsimuses, et viljakus langeb eaga.
EVELIN POOLAMETS (EKRE): Oleme tõesti emasid toetanud, Eestil on väga helde toetussüsteem. Toetuste süsteem toob kaasa, et naised saavad lapsi hilja, siis, kui neil on hea töökoht ja kõrge palk, sest vanemahüvitis soodustab seda. Peaksime pöörama tähelepanu noortele õppivatele emadele. Võib-olla kustutada õppelaen, toetada kodu soetamist. Noortele on vaja rohkem tähelepanu ja et nad ka ei muretseks, ei oleks ärevuses kliima pärast. Lootust on vaja. Kui elu läheb paremaks, siis tulevad ka lapsed ja see omakorda teeb elu paremaks.