Lasteta ei ole elu ega Eesti riiki
-
Riigikogu Toimetiste peatoimetaja
Eesti rahvas on ajaloos olnud korduvalt väljasuremise äärel. Kõige kriitilisem hetk oli ehk Põhjasõda, kui väidetavalt langes rahvaarv 100 000 inimeseni. Oma rolli selles kriisis mängisid lisaks agressiivsele idanaabrile katk ja näljahäda.
Siiski tulime katsumusest rahvana edukalt välja, kuna sündimus oli suur. Polnud sugugi ime, kui peres oli kümme ja enam last. Laste suremus oli paraku suur, kuid paljud jäid ikkagi ellu ning kuna puudusid pensionisüsteem ja sotsiaaltoetused, nähti lastes toimetulekugarantiid tulevikuks. Samuti hakkasid lapsed maast madalast perekonda aitama ning talus mitmesuguseid töid tegema.
Me ei kujuta enam hästi ette, missugust elu siis elati. Tasub minna vabaõhumuuseumi, astuda rehetaresse ning mõelda ennast Eesti- või Liivimaale 300 aastat tagasi. Eks sellelgi elul olid iseäralised võlud, ent puudusid kõik tänapäevased mugavused: keskküte, elekter, arstiabi, veevärk ja käimla. Vetsus käidi metsas ning sooja vett ja pesemisvõimalusi pakkus saun. Saun, kus inimesed nii sündisid kui ka surid.
Ehkki meil on tänapäeval kõik suurepärased võimalused, toas on soe ja valge ning elu on kahtlemata kunagisega võrreldes lihtsam, on meil taas tekkimas probleem väljasuremisega. Ehkki idanaaber on jätkuvalt agressiivne, keegi meil otseselt veel ei tapa, kuid meil sünnib oluliselt vähem lapsi, kui oleks vaja rahvaarvu stabiilsena hoidmiseks, rääkimata selle kasvatamisest.
See probleem ei ole väga uus: juba 2005. aastal võttis professor Rein Taagepera arvamusloos kasutusele demograafilise vetsupoti mõiste. Tema mõte kõlas, et kui eestlastel ei sünni piisavalt lapsi, muutub rahvastiku vähenemine ühel hetkel pöördumatuks. Ta kirjutas, et oleme sellele pöördumatu vähenemise punktile kahetsusväärselt ligidale jõudmas. Kui aga kaob rahvas, kaob omakeelne kõrgkultuur ning pole enam mõtet iseseisval Eesti riigil. Seetõttu ütles professor Taagepera juba peaaegu 20 aastat tagasi, et nii ühiskonnas kui ka riigis tuleks võtta esmaseks eesmärgiks peatada eestlaste arvu langus.
Teemaga on vahepeal Eestis tegeletud ning tegelemisel on olnud ka mõningaid edusamme. Kuid ilmselt mitte piisavalt, sest neil aastatel on sündide arvu vähenemine jätkunud. Nüüd on jõudnud sünnitusikka 1990. aastate väikesed põlvkonnad. Kas tõepoolest demograafilise vetsupoti idee realiseerub?
Kuigi olukord on tõsine, ei ole me veel seisus, kus midagi poleks võimalik ette võtta. Mida täpselt ja kuidas, selle teemaga tegeleb fookusosas käesolev Riigikogu Toimetiste number. Sellel teemal arutlevad vestlusringis kõikide fraktsioonide poliitikud ning avaldame ploki temaatilisi kirjutisi. Suurepärase katusülevaate probleemist annab Avo-Rein Terepingi essee. Tereping, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi psühholoogiaõppejõud, kirjutab: „Me peaksime püüdma muuta inimeste hoiakuid, et auväärne oleks mitte ainult töö ja välised saavutused, vaid ka lapsed, mis annavad väärtuse sellele, mida me teeme. Kelle jaoks siis see saavutamine, arendamine, ehitamine, varanduse kogumine?“
Nii see on. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor Allan Puur analüüsib oma uurimuses vanemahüvitise ja sündimuse seoseid Eesti vanemahüvitise 2004. aasta reformi näitel. Legendaarne statistik Ene-Margit Tiit panustab koguni kahe looga. Ta on koostöös statistikaameti inimestega kirjutanud ameti andmete põhjal rahvastikuprognoosist, mis mõistagi pakub meile erinevaid stsenaariume. Oma teises loos meenutab ta Tartu Ülikoolis 1960. aastate lõpus tegutsenud pereuurimise rühma tegevust.
Nagu võib lugeda ka Avo-Rein Terepingi esseest, pole Eesti väheste sündide arv meie ainulaadne probleem. Sama hädaga on kimpus suur osa arenenud maailmast, sealhulgas meie põhjanaabrid soomlased. Nagu neile omane, on nad härjal sarvist haaranud ning olukorda põhjalikult analüüsinud ja tulnud välja terve meetmete paketiga. Mida pakett endast kujutab, sellest kirjutab lähemalt Lea Danilson-Järg.
Tavapäraselt avaldab uus Riigikogu Toimetiste number uurimusi ja analüüse ka teistel teemadel kui fookusteema. Personaalriigi tulevikust kirjutab Arenguseire Keskusest Kaupo Koppel. Andu Rämmer TÜ Narva kolledžist vaatleb idavirumaalaste identiteeti, selle fookuseid ja väärtusi. Avaldame ka kaastööd riigikontrollilt ja Praxiselt.
Poliitilise mõtte rubriigis võib lugeda osaliselt rahvusvahelises teadusajakirjanduses ilmunud Sulev Lääne, Sulev Mäeltsemehe ja Vallo Olle tõlkelugu Eesti omavalitsuste kujunemisloost ning hetkeolukorrast. Autorid on kirjutanud loole aktuaalse eessõna.
Samas poliitilise mõtte rubriigis ütleb oma essees kauaaegne europarlamendi saadik Tunne Kelam, et praegune julgeolekupoliitika määrab, kas demokraatlik maailmakord püsib või laguneb. Kas agressiooni abil on võimalik muuta riigipiire ning naasta keskaegse rahvusvahelise poliitika ja impeeriumite ajastu juurde või jääb siiski kestma rahvusvahelisele õigusele tuginev maailmakorraldus?
Need teemad on olulised, kuid täiesti nende varju ei peaks jääma üks vähemtähtis, kuid siiski oluline fakt. Riigikogu Toimetisi on selle numbriga koos ilmunud kokku 50 korda. Kuna ajakiri ilmub aastas kaks korda, tähendab see, et teaduse ja poliitika vahendamist missiooniks pidav väljaanne on olnud teie lugemislaual juba 25 aastat. See on väga pikk aeg, mille jooksul on trükitud üksjagu olulisi tüvitekste, mis lisaks paberile on praegu kõik hästi leitavad Riigikogu Toimetiste veebis.
Juubeli puhul palusime ajakirja algust meenutada selle asutajal ja esimesel tegijal Aare Kasemetsal. Tähistame 50. numbrit jaanuaris väikese konverentsiga, kus võime kuulda rääkimas Aaret ja ehk ka teisi tegijaid, kõnelemata headest kaasautoritest.
Soovime oma kaasautoritele jätkuvalt vahedat sulge, et jõuaksime 2050. aastal sajanda numbrini!