Tänane julgeolekupoliitika puudutab otseselt senise demokraatliku maailmakorra püsimist või lagunemist
-
Riigkogu nelja ja Euroopa Parlamendi kolme koosseisu liige
21. sajandi esimese veerandi arengud on ühemõtteliselt kinnitanud tõdemust, et terve maailm on läbimas põhimõtteliste muutuste perioodi. Seda niihästi ideoloogias, rahvusvahelise arhitektuuri struktuurides kui ka inimhulkade eesmärkides ja käitumises. Kõnealused muutused väljenduvad üha arvukamate riikide avalikult välja öeldud taotlustes revideerida senist, Teise maailmasõja järgset rahvusvahelise suhtluse ja koostöö korraldust.
Pärast 1945. aastat loodud süsteemi eesmärk on teatavasti olnud sõdade edasine vältimine, toetudes ühisele arusaamale kõigi ÜRO liikmete võrdsest rollist ja rahumeelsest koostööst, kõigi poolt aktsepteeritud inimõiguste esmatähtsusest ning rahvusvaheliste kokkulepete ülimuslikkusest.
KAS DEMOKRAATIA PERIOOD VÕIB TULEVIKUS AJALOO SUURES RAAMATUS VÄLJENDUDA ÜKSNES JOONEALUSE VIITENA?
20. sajandi lõpuaastad – iseäranis lääne demokraatia võit Nõukogude kommunistliku süsteemi üle – tekitasid eufoorilise lootuse eri ühiskondade endastmõistetavast koondumisest ühiste inimlike vajaduste ja sihtide ümber. Francis Fukuyama kuulutas 1990. aastate algusest entusiastlikult senise sõdade ja konfliktide ajaloo lõppu, millega pidi algama uus ajastu – vabade rahvaste koostöö ühtse humaanse maailmaküla loomisel. Liberaalne demokraatia olevat Fukuyama väitel osutunud nii eetiliselt, poliitiliselt kui ka majanduslikult fundamentaalselt paremaks süsteemiks, millele polevat enam mingit alternatiivi. Siit lähtus ka praktiline järeldus: kui sõjad on oma aja ära elanud ega kuulu enam inimkonna edasisse arengumudelisse, siis võib kaitsealased pingutused lõdvaks lasta, kulutades raha pigem inimeste elujärje tõstmise programmidele.
Viimase kümnendi kvalitatiivselt uus joon on autoritaarsete riikide avalik organiseeritud rünnak senise ÜRO-keskse maailmakorra muutmise nimel.
Kolmanda aastatuhande kolmandal dekaadil on kontrast sellise, 33 aastat tagasi sõnastatud inimkeskse, heale tahtele ja kainele mõistusele rajatud perspektiiviga iseäranis räige. Meenub tuntud skeptiline ütlus, et demokraatia periood võib tulevikus ajaloo suures raamatus väljenduda üksnes joonealuse viitena. See meenutab Euroopas 110 aastat tagasi toimunut: tookord oli meie maailmajagu joovastunud inimmõistuse, teaduse ja tehnika enneolematust progressist, vabadusideede laienemisest uskumatult paljudesse eri valdkondadesse. Usuti kõikide sõdade lõppu. Ja kui muidu ei saa, siis arvati Euroopat vajavat veel üht suurt sõda, mis kõigile sõdadele lõpu teeks.
Suur sõda tuli ning tegi lõpu seda laadi unelmaile. Selle sõja lõpp külvas seemneid veelgi suuremaks sõjaks. Viimasele järgnesid surmtõsised pingutused edasiste sõdade vältimiseks sellega, et koondati kõik rahvad ÜRO ja inimõiguste ülddeklaratsiooni rahumeelsete põhimõtete ümber. Põhimõtted, mis pikemat aega aitasid ära hoida suuri relvakonflikte, suutmata siiski välistada paljusid väiksemaid, mille taga paljastusid enamikul juhtudel suurriikide vastandlikud huvid. Juba kümmekond aastat tagasi hoiatas paavst Franciscus, et kolmas maailmasõda on sisuliselt alanud, kuivõrd ÜRO-vastane tendents lahendada probleeme relvakonfliktidega laieneb üle maailma ning konfliktid ise teravnevad.
21. sajandi kolmanda aastakümne keskpaigaks on selline areng jõudnud järgmisse etappi: tekkinud on uus konfiguratsioon kolme suure rahvusvahelise dimensiooni võtnud aktiivse kriisikoldega. Nendeks on esmalt ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme Venemaa agressioon Ukraina vastu aastast 2022, kus üheks osapooleks on ohvri kaitseks välja astunud NATO. Teiseks Lähis-Ida lahtine relvakonflikt aastast 2023, kus tegemist on Iraani ning tema käepikenduste – islami terroristide organisatsioonide – katsega takistada Iisraeli tunnustamist ning rahumeelset kooseksisteerimist Araabia naabritega. Kolmas konfliktikolle on potentsiaalselt valmis iga hetk plahvatama, kui kommunistlik Hiina üritaks jõuga liidendada demokraatlikku Taiwanit, laiendades agressiivselt oma mõjusfääri üle terve Vaikse ookeani.
Kõigil kolmel juhul on tegemist mitte juhuslike eksimustega ÜRO põhikirja vastu, vaid sihikindlate katsetega ÜRO reegleid purustada ning maailma rahu rikkuda. Kõigil kolmel juhul on tegemist diktatuuririikide ning äärmusterroristide pikaajaliste plaanidega kaotada maa pealt kolm demokraatlikku riiki: Ukraina (mille olemasolu Moskva eitab); Iisrael, mida konflikti algatajad püüavad pikemas perspektiivis Araabia pinnalt kustutada, ning Taiwan, mis kõrgelt arenenud demokraatiana on närvesöövaks pinnuks silmis Hiina diktatuurile. Suurimaks ohuks tuleb pidada mainitud kolme suurkonflikti omavahelist ühildumist, millest tekkiv destruktiivne sünergia võib tekitada kolmanda maailmasõja reality show.
Kõnealuse suurkonflikti eelduseks on maailma reaalne jagunemine kahte leeri, millest üks selgelt vastandub teisele. Viidates Anne Applebaumile („Autocracy, Inc.“, 2024), on selline jagunemine toimumas. Olukorda võib nimetada süvenevaks lõheks ühelt poolt demokraatiate ning teiselt poolt üha enam autoritaarsete režiimide vahel. Lõheks, mille eest hoiatas juba aastal 2008 Edward Lucas oma teoses „Uus külm sõda“ („The New Cold War“). Algatus on seejuures siirdunud autoritaarsete ning nendega lähedasemas koostöös olevate poolautoritaarsete ehk pseudodemokraatiate kätesse.
MAAILMAKORRA REVIDEERIJATE KOOSTÖÖ
Viimase kümnendi kvalitatiivselt uus joon on autoritaarsete riikide avalik organiseeritud rünnak senise ÜRO-keskse maailmakorra muutmise nimel. Selliseid püüdlusi jagavad näiteks BRICS grupi riigid, milles juhtroll kuulub kahele Julgeolekunõukogu alalisele liikmele – Hiinale ja Venemaale.
Aluse autoritaarsete riikide koondumisele pani 1996. aastal Shanghai koostööorganisatsiooni rajamine Hiina ja Venemaa eestvedamisel. Sellel järgnes 1997 Hiina presidendi Jiang Zemini ja Vene presidendi Boriss Jeltsini ühisdeklaratsioon multipolaarsest maailmast, mida osalejad vastandasid „ühe jõu“ (USA) senisele väidetavale diktatuurile rahvusvahelises poliitikas, samuti NATO laienemisele ida suunas. Vene ja Hiina juhid nägid juba 27 aastat tagasi multipolaarsuse põhimõttes alust „uuele maailmakorrale“. Multipolaarsusest on praeguseks saanud kehtiva maailmakorra revideerijate võtmesõna, mida täiendab iga riigi suveräänsuse prioriseerimine rahvusvaheliste kohustuste arvel. „Suveräänsete riikide“ omavahelises organiseerumises avaldub nende põhimõtteline väljakutse ÜRO aluspõhimõtetele ja universaalsetele väärtustele: iga autokraatia keskendub nüüd „suveräänse riigina“ valitsejate õigusele kohelda nii omaenda elanikke kui ka naabreid just nii, nagu autokraatsetele valitsejatele paremini sobib.
Teiseks mõjukaks maailmakorra revideerijate koostööorganiks on kujunenud BRICS, mis hakkas kujunema 21. sajandi esimesel dekaadil. Tegemist on Hiina, Venemaa, India, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Brasiilia ühendusega, millele 2024. aastal lisandusid Iraan, Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid. Oktoobris 2024 Kaasanis toimunud tippkohtumisel osales ka Türgi president Recep Tayyip Erdoğan; huvi tihedamaks koostööks on ilmutanud Indoneesia, Saudi Araabia, Kuuba ja tosina jagu teisi. Poolametliku tunnustuse andis BRICSile ÜRO peasekretäri António Guterrese osavõtt, milles ta tunnustas maailma multipolaarset tulevikku. Vladimir Putini sõnul kujuneb majanduslikku suveräänsust taotlevaist BRICSi riikidest maailma majanduskasvu peamine mootor. Praeguseks esindab läänele avalikult vastanduv BRICS juba poolt maailma elanikkonnast ja annab kolmandiku rahvatulust.
Uus joon on seejuures autokraatsete riikide järsult kasvanud väljakutsuv käitumine. Agressorid ja rahvusvahelise õiguse rikkujad ei häbene enam oma rikkumisi ega püüagi neile vabandusi leida. Nad on sellest staadiumist oma arust üle kasvanud. Käsitades ÜROd kui iganenud, uuele elulaadile jalgu jäänud organisatsiooni, kujundatakse sellega uut moraali: mitte agressor ei pea kohanduma rahvusvahelise õiguse reeglitega, vaid ÜRO-lt endalt eeldatakse kohanemist agressorite uute nõudmistega. Sellise väljakutsuva suhtumise näidiseks oli novembris 2024 Bakuus toimunud ÜRO kliimakonverentsi COP 29 võõrustaja, Aserbaidžaani diktaatori Ilham Alijevi esitatud süüdistus Prantsuse presidendile Emmanuel Macronile „kolonisaatorlikes kuritegudes“ Uus-Kaledoonias ning sealsete kanakade inimõiguste rikkumises. Alijevi käik oli sekkumine Uus-Kaledoonia rahvahääletusse, millega elanike enamus otsustas jääda Prantsusmaa koosseisu. Kuid Alijevile tüüpiline võte – tähelepanu kõrvalejuhtimine omaenda riigi kodanike mahasurumiselt ning lubatud kohustuste mittetäitmiselt omandas sel korral räigelt provokatiivse vormi, mis osutab vaid autokraatlike valitsejate enesekindluse kasvule.
Ukraina vastu toimuva agressiooni varjus kasutavad teised autokraatiad võimalust oma huve edendada. Paralleelselt toetavad nad üha sihikindlamalt üksteist. Siia kuulub ka vaidlusaluse Mägi-Karabahhi sõjaline hõivamine Aserbaidžaani poolt. Eriti ilmekas on olnud abi 2020. aastal sisulise valimiskaotuse saanud Valgevene kõikuvale režiimile ning 2024. aastal veelgi selgema kaotuse pälvinud Venezuela diktaatorile Nicolás Madurole. Elementaarsete ÜRO kriteeriumide alusel oleksid Aljaksandr Lukašenka ja Maduro leidnud endale juba teenitud koha ajaloo prügikastis, kuid Venemaa, Hiina, Iraani ja nende liitlaste toetusel on nende pehastunud režiimid suudetud surmasuust välja tuua ning veel hingitsema pumbata.
Ukraina vastu toimuva agressiooni varjus kasutavad teised autokraatiad võimalust oma huve edendada.
Autokraatiate võimsaim ja kõige süsteemsemalt tegutsev riik on kommunistlik Hiina. Selle suurjõu seni vaikseks, kuid president Xi Jinpingi valitsusajal (alates 2013) üha küünilisema selgusega väljendatud suureks sihiks on tõrjuda Ameerika Ühendriigid seniselt majanduslikult ja poliitiliselt juhtpositsioonilt, tõstes Hiina maailma esinumbriks. Kõnealust strateegilist plaani nimetatakse „saja aasta maratoniks“. Selle eesmärk on saavutada Hiinale saja aasta jooksul (alates kommunistide võimuletulekust aastal 1949) aastaks 2049 maailma domineeriva riigi staatus, millega kaasneb autoritaarsete riikide malli kohaselt uue maailmakorra lõplik kehtestamine. Sellist visiooni on oma raamatus „The Hundred-Year Marathon: China’s Secret Strategy to Replace America as the Global Superpower“ (2015) veenvalt esitanud üks autoriteetsemaid Hiina analüütikuid Michael Pillsbury.
Hiina kompartei 2017. aasta kongress kuulutas avalikult uue ajastu algust suurriikide diplomaatias, mis väljendub rahvusvaheliste reeglite ümbertegemises „Hiina käekirjaga“. Selleks, et Hiina kompartei saavutaks maailmas moraalse legitiimsuse ja respekti maailmakorra ümbertegemisel, olevat vajalik kõrvaldada lääne universaalsete inimõiguste oht. Inimõiguste asemel propageeritakse iga riigi suveräänsust ning õigust arengule omaenda reeglite kohaselt. Praktikas tähendab see süsteemseid katseid eemaldada ÜRO kõnepruugist ja dokumentidest inimõiguste ja ÜRO põhiväärtuste terminoloogia. Kolm nädalat enne Ukrainasse sissetungi, 2. veebruaril 2022 kutsusid Hiina ja Vene president üles respekteerima eri maade rahvaste enesemääramisõigust, taunides samas „lääne sekkumist suveräänsete riikide siseasjadesse inimõiguste ja demokraatia kaitsmise maski all“.
VIIMASE 30 AASTAGA ON KÕIK SUURED, ELU MÕTESTAVAD NARRATIIVID KUHTUNUD
Demokraatlik lääs seisab silmitsi demokraatiat õõnestava autoritaarse koalitsiooniga, mis süsteemselt propageerib nende sõnul moraalselt pehastunud ja silmakirjaliku lääne allakäiku, suunates rünnaku teraviku Ameerika Ühendriikide kui lääneliku ühiskonnakorralduse kantsi vastu. Kõnealune rünnak on saavutanud toetust rohkearvulistes lääne ühiskondade gruppides, kus kasvab pettumus seniste eliitide suhtes, aga ka frustratsioon, mida toidavad järjest ebamäärasemaks muutuvad tulevikuväljavaated. Seejuures keskenduvad kasvavad negatiivsed emotsioonid sümptomeile, mitte põhjustele. Kliimamuutused, majanduslangus, migratsioon, sõdade oht, kodumaine vägivald, seniste väärtuste lagunemine, identiteedikriis (trans, woke) viivad tähelepanu põhjustelt ning välisohtudelt omamaiste süüdlaste otsinguile, mis tuimestab kaitsereaktsiooni piiritaguste suurte ohtude suhtes. Oleme viimased 30 aastat elanud ajastul, mil kõik suured, elu mõtestavad narratiivid on kuhtunud.
On põhjust nõustuda Kalev Stoicescu seisukohaga (Postimees 12.11.2024), mille kohaselt „kurjuse telg soovib maailmas domineerida ja tõrjuda demokraatiat oaasidesse, valdavalt Euroopasse ning Põhja-Ameerikasse, kus seda võib edasi töödelda“. Tõsi, vastu ootusi on NATO riigid Vene agressorile üllatavalt tugevat vastupanu osutanud, mis tekitab autoritaarsetes jõududes kõhklust. Kuid nende plaanid pole muutunud. Asi ei seisa üksnes Ukrainas, vaid puudutab otseselt ka demokraatlikku leeri ennast. Kõik taandub sellele, kas läänes on tekkinud ehtne ohutunne ning sellest võrsuv kindel tahe hakata kõiki jõude mängu pannes tegutsema. Tekkimas see tunnetus on, kuid aeglaselt ja ebaühtlaselt, ikka veel reageerivas vormis. Ometi, praegune kriis pole midagi sellist, mida võiks harjumuslikult mingi kompromissiga reguleerida, et siis „normaalsesse olukorda“ naasta. Selge on see, et „normaalsusse“ naasmine pole enam võimalik. Kriis on eksistentsiaalne, puudutades lääneliku maailmakorralduse ellujäämist.
Praeguse maailmakorralduse nõrkus on autoritaarsete valitsejate tugevus. Oma süvenevate nõrkustega – identiteedi ähmastumisega, lühinägeliku pragmaatilise poliitikaga, moraalsetest hinnangutest hoidumisega – on lääs kaasvastutaja autoritaarsete jõudude taassünni eest. Mõlemaid ühendab välise pinna alune sidekanal, mille nimeks on korruptsioon. Korruptsioon, lühikese perspektiivi kasu taotlus, mis pani ja paneb silmad sulgema autoritaarsete võimude kuritegelikule minevikule ja olevikule. Aastakümneid elati läänes lootuses, et kaubavahetus Venemaa ja Hiinaga muudab ka need riigid lõppude lõpuks demokraatlikuks (Wandel durch Handel). Juhtus täpselt vastupidine: kaubandus läänega koos lääne tehnoloogia vargusega tugevdas autokraatiaid, andes neile lõpuks võimaluse esitada läänelikule süsteemile põhimõtteline väljakutse. Seda olukorras, kus „lääne poliitikamudel on muutunud õõnsaks, toimides juba pikka aega autopiloodil“, nagu väidab Virginia ülikooli professor ja kauaaegne diplomaat Philip Zelikow (Foreign Affairs, juuli 2022).
Vabadus ning selle teostamise demokraatlik vorm pole midagi endastmõistetavat. Aastakümnete eest hoiatas Ronald Reagan: „Vabaduse kustumisest lahutab meid vaid üks põlvkond. Me ei anna seda (vabadust) edasi oma lastele lihtsalt vereringluse kaudu. Vabaduse eest tuleb võidelda, seda tuleb kaitsta ning anda see üle järgmisele põlvkonnale nii, et nad talitaksid samuti.“ Käimas on eksistentsiaalne võitlus vabaduse ja läbi ajaloo püsinud põhiväärtuste eest. Kompromissid seda võitlust ei lahenda. See lõpeb ühe või teise poole võidu või lüüasaamisega.
Aastakümnete eest hoiatas Ronald Reagan: „Vabaduse kustumisest lahutab meid vaid üks põlvkond.“