Heaoluriigi maksevõime: rohkem majanduse ergutamist, paremat sihtimist ja vähem bürokraatlikku takistust
Heaoluriigi püsimiseks on vaja tugevat majandust – selles on Riigikogu erakonnad ühel meelel. Arvamused lähevad lahku küsimuses, kas lisaraha peaks tulema majanduskasvust, maksusüsteemi ümberkujundamisest või toetuste ja teenuste täpsemast sihtimisest. Riigikogu Toimetiste vestlusring toimus 14. oktoobril 2026 ning heaoluriigi võimaluste ja maksupoliitika üle arutasid Vadim Belobrovtsev (Keskerakond), Diana Ingerainen (Eesti 200), Jaanus Karilaid (Isamaa), Anti Poolamets (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond), Õnne Pillak (Reformierakond) ja Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Vestlust juhtis RiTo peatoimetaja Marju Himma.
Foto: Erik Peinar
MARJU HIMMA: Milliseid heaoluteenuseid riik peab ja milliseid saab pakkuda? Mis on hädatarvilik ja mis on selle lisa?
JAANUS KARILAID: Eks ühiskonna heaolu mõõtmine ongi keeruline ja sõltub väga palju sellest, mida tahame saavutada ja kuhu jõuda. Kui vaatame Eesti puhul tervelt elatud aastaid ja võrdleme näiteks Rootsiga, siis ei saa rahul olla. Kui vaatame enesetappude arvu, siis see on kõrge. Ka narkosurmade näitaja on kõrge. Eestis sooritatakse aastas keskmiselt 180–200 enesetappu, mis teeb standarditud suitsiidikordajaks umbes 13,0–13,7 juhtu 100 000 elaniku kohta.
Kui võrdleme ennast mõne teise Ida-Euroopa regiooniga, siis läheb tuju paremaks. Küsimus on võrdlusbaasis ja mina võrdleksin meid eelkõige oma regiooni riikidega. Ühiskonna heaolu mõõtmisel tekivad paratamatult ka vastuolud. Kui ma vaatan näiteks Soomet – õnne koefitsiendi poolest maailmas number üks, kuid tervelt elatud aastate poolest meist isegi tagapool.
Ma arvan, et meie kui poliitikakujundajate peamine eesmärk on, et inimene oleks sünnist surmani võimalikult terve, õnnelik, tegus ja aktiivne. Ja küsimus ongi, kust riik vahele tuleb, kui tekivad sellised mõjutused, mis endast ei sõltugi, näiteks tervis läheb käest ära, lähedased kaovad ära mingil põhjusel. Millal tuleb siis appi kohalik omavalitsus, kogukond või riik? See on see raamistik, kus me poliitikutena peame tegutsema.
Meie kui poliitikakujundajate peamine eesmärk on, et inimene oleks sünnist surmani võimalikult terve, õnnelik, tegus ja aktiivne.
JAANUS KARILAID
VADIM BELOBROVTSEV: Mis on heaoluteenus? Kas need on sotsiaalteenused või on see siiski laiem mõiste. Kui laiem mõiste, siis ma arvan, et kõik on siin väga subjektiivne: ei saa üheselt öelda, et üks asi on hädavajalik ja teine mitte. Ühe inimese või ühe huvirühma jaoks on näiteks mingi heaoluteenus hädavajalik. Aga kui vaatad suuremas mastaabis, siis võib-olla ei pruugi sa arugi saada, miks nad seda tahavad.
Ma arvan, et kui teenused subjektiivselt rühmadesse jagada, siis on kolm kategooriat. Üks on baas, mis on hädavajalik. Ma arvan, et kõik saavad sellest aru. See on meditsiin, kiirabi, EMO jne. On hädavajalikud? Loomulikult on, muidu võib inimene surra. Kui me vaatame laiemalt, siis haridus, kohustuslik haridus, peaks samuti olema baas. Loomulikult leidub inimesi, kes ütlevad, et milleks mul seda haridust vaja. Aga me kõik saame aru, et seda on vaja.
Puudega inimeste eest hoolitsemine on loomulikult hädavajalik. Kuidas nad ise hakkama saavad, kui neil seda võimalust ei ole. See on esimene kategooria, kus vaidlusruumi on väga vähe.
Teine võiks olla ennetamine, profülaktika jne. Seda nagu ei peaks olema, aga kui see on, siis toob see riigile tulevikus rohkem kasu ja leevendab finantsolukorda ning survet eelarvele. Me kõik teame, et ennetada on lihtsam kui pärast ravida.
Kõik on siin väga subjektiivne: ei saa üheselt öelda, et üks asi on hädavajalik ja teine mitte.
VADIM BELOBROVTSEV
Kolmanda puhul hakkavad võib-olla paljud vaidlema, kas see on hädavajalik. Küsimus, kas huviharidus on hädavajalik või ei ole. Iseenesest on hästi palju lapsi, kes võib-olla kordagi elus ei käi huviringis või ei tegele spordiga, aga kuidagi elavad. Kas riik tahaks, et see nii oleks? Kolmanda kategooria puhul peab väga hoolikalt vaatama, kui palju mingi tegevus maksab ja mis on selle kasutegur ning sellest lähtuma. Piirid nende kolme kategooria vahel on hästi hägused. Võib-olla üks ütleb, et see on täiesti mõttetu, aga teine ütleb, et see on hädavajalik.
DIANA INGERAINEN: Kui me vaatame hästi pragmaatiliselt, siis riigi väärtus on tema rahvas. Kuidas seda väärtust hoida ja sinna investeerida, et rahvas oleks aina rõõmsam ja teovõimelisem ning sellest oleks meile kõigile kasu?
Ma puutusin sotsiaalhoolekande teemadega esimest korda väga valusalt kokku, kui olin 2004. aastal Tallinna abilinnapea. Oli tõehetk: kui keegi inimene oli ripakil, puu all või pingi peal, siis enam ei mindud juurde, et küsida, mis sul viga on, või keerata inimene külje peale, vaid helistati kas kiirabisse, politseisse või linnavalitsusse, et tehke midagi. Mulle tundub, et see on kõige ohtlikum tee Eesti jaoks: keegi teine peab kogu aeg midagi tegema või vastutust võtma.
Arstina tunnetan siin tohutut vastuolu. Ühest küljest tahame elada õnnelikult ja rõõmsalt, nautida oma elu, aga teisest küljest pean selleks tööd tegema, jälgima oma toitumist, liikuma … kogu aeg räägitakse seda ja toda – millal ja mida ma siis naudin?
Vastuolu suurendavad müügisõnumid: osta vitamiine, tee seda ja toda. See kõik tekitab inimeses lõpuks segadust. Ma olen palju mõelnud, et mida rikkamaks me saame, seda rohkem peavad arstid antidepressante välja kirjutama.
Kuskil on sees niisugused konfliktid. Näiteks ei ole arstid kunagi varem pidanud inimestele nii palju kinnitama, et nad on terved. Või kui ma uuringute põhjal ütlen, et kõik on hästi, siis inimene küsib, et mis mõttes hästi, ma ei tunne ennast hästi. Kuidas selle tundega tegeleda? Mida tähendab heaolutunne?
Diana Ingerainen (Eesti 200)

Foto: Erik Peinar
Nagu mina olen aru saanud, oli sotsiaalhoolekanne natuke liiga kitsas lähenemine, nüüd olemegi üle läinud heaolu peale. Väga õige on vaadata tervishoidu ja sotsiaalhoolekannet koos. Peaks tekkima ka heaolu arengukava.
Üks isiklik kogemus. Üks minu poja klassivend elas väga viletsates tingimustes suvilas. Teise klassi laps magas külma-kraadidega ruumis ning elekter toodi sinna sisuliselt pikendusjuhtmega teisest suvilast.
Ma hakkasin kohe õhinal asja ajama ja sotsiaaltöötaja ütles, et nad peavad esitama kuludokumendid. Kui ma lapse emaga rääkisin, selgus, et ta ei saanud aru, mis asjad on kuludokumendid. See protsess läks nii pikaks, et ma võtsin poisi lihtsalt nädalavahetuseks enda juurde. Pesime ta puhtaks ja andsime süüa.
Tegelikult on need asjad liiga keerulised, liiga jäigad. Kas sotsiaaltöötajal ei võiks olla rohkem otsustusvabadust, et ta saaks inimest paindlikumalt aidata, ilma et jäigad regulatsioonid ja õigusnormid teda piiraksid?
Kas sotsiaaltöötajal ei võiks olla rohkem otsustusvabadust, et ta saaks inimest paindlikumalt aidata, ilma et jäigad regulatsioonid ja õigusnormid teda piiraksid?
DIANA INGERAINEN
ÕNNE PILLAK: Me jagame siin inimesi erinevatesse sihtgruppidesse ja arutame, kellele kui palju ja mida vaja on. Aga ma mõtlen hoopis niipidi, et vahel kipume ka riigis ära harjuma toetuste ja hüvedega, mida riik annab. Justkui need loovad heaolu.
Muidugi, seda kõike on vaja, nõrgemaid peabki aitama, aga kuskilt see peab ka tulema. Ehk selleks, et me saaksime üldse heaolust rääkida ja abi ning toetust jagada, on meil kõigepealt vaja vahendeid. Õnn ei peitu küll rahas, aga raha loob selleks võimalusi.
Riigi eesmärk ei peaks olema võimalikult suuri toetusi jagada, vaid see, et võimalikult paljud inimesed saaksid ise hakkama ega sõltuks riigi abist.
Ma ei tea, kuidas teil, aga minu jaoks on parim tunne, kui saan olla iseseisev, saan ise oma otsused teha, ma ei sõltu kellestki. Siis ei ole ka närvilisust, on rahu.
Enne kui saame hakata rääkima sellest, kuidas riik heaolu suurendamisse panustab, peaksime hoopis rääkima sellest, mis on meie majanduse olukord, kuidas majandus kasvab ja mida me selleks teha saame. See on kõige vundament.
Ja sealt edasi peavad muidugi olema haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne ning elukeskkond, kus meie lapsed kasvavad – kõik see moodustab ühise terviku.
Õnne Pillak (Reformierakond)

Foto: Erik Peinar
RIINA SIKKUT: Kui räägime riigi ülesandest ja vastutusest, siis minu meelest tuleb alustada põhiseadusest, kus on ära mainitud puue, puudus, vanadus, töövõimetus. Riigil on kohustus selline baastugi võimaldada. Helduse astet põhiseadus ette ei ütle.
Baasi puhul oleme väga tublisti pingutanud, õigeid otsuseid teinud, meil on olnud õnne. Absoluutne vaesus on väike ja lapsed enamasti ei nälgi, saavad ikkagi hoolt ja tuge. Selleni me oleme jõudnud.
Aga ei ole olnud teadlikku arutelu. Poliitiliste valikute tulemusena on kujunenud, et me oleme ikkagi riigina väga kitsid. Hoolimata sellest, et käib suur võitlus paksu riigi vastu, ei ole meil mitte kunagi olnud paksu riiki.
Me suudame teha miinimumi pensionäride jaoks, puuetega inimestele, vaesuses elavatele, vähenenud töövõimega inimestele, rohkem ei suuda. Ma arvan, et see ei ole olnud teadlik otsus. See on niimoodi kujunenud, et mõne teemaga on olnud populaarsem, meeldivam või lihtsam tegeleda.
Erivajadusega lapse või puudega inimese puhul on toetuse või teenuse saamine suuresti inimese ja tema perekonna isiklik võitlus. Meil on väga häid näiteid inimestest, kes tulevad toime, ja on neid, kes ei tule, aga ei saa öelda, et riik on hästi heaoluteenuseid pakkunud ja sotsiaalset turvavõrku tihedalt pununud. Midagi ilusat öelda ei saa, aga ajas on asjad paremaks läinud.
Erivajadusega lapse või puudega inimese puhul on toetuse või teenuse saamine suuresti inimese ja tema perekonna isiklik võitlus.
RIINA SIKKUT
Nüüd selle iseseisvuse ja väärikuse kohta, mida Õnne mainis. 1991. aastal oli meil terve rida 60-aastaseid, kes olid juba nõukogude süsteemis pensionil, kes ei osanud inglise keelt ega tundnud arvutit. Nad on praegu 95-aastased. Nende ainus iseseisvus ja väärikus tuleb pensionist, see on nende ainus sissetulek, teisi võimalusi ei ole. On meie otsus, kas me seda võimaldame või mitte. Kui me seda ei tee, siis sellel on tagajärjed.
Aga ma arvan, et rohkem kui selle mineviku üle, sest me neid valikuid kuidagi muuta ei saa, peaksime arutlema tuleviku üle. Tõepoolest, meie investeeringud läksidki rohkem haridusse ja kaitsesse, kultuuri, mis on kõik hädavajalikud olnud. Aga me peame tunnistama, et sotsiaalhoolekanne ja erivajadusega inimesed on olnud need, kelle arvelt suuresti on valikud tehtud.
Teame juba praegu, et vähemalt 75-aastaste vanuserühm kahekordistub järgnevate aastakümnete jooksul. Need on asjalikud, toimekad, aktiivset rolli võtvad inimesed. Vanavanemad ja vanavanavanemad. Aga nad on ka teenuste tarbijad. Nende teenused on võib-olla teistsugused kui 40-aastastel. Neil on vaja arstiabi, pikaajalist hooldust, elulõputuge. Me ei ole seni seda piisavalt pakkunud ja meil ei ole praegu eelarves ressursse, et selle kasvava vanuserühmaga toime tulla.
Ma arvan, et heaolu tagamine vähemalt praegusel tasemel nõuab eelarveliselt väga suurt pingutust. Kindlasti peaksime arutama, kuidas inimesed saaksid kauem terved ja aktiivsed olla, et me ühiskonnana rahvastiku vananemisega toime tuleks.
Minu arust oli väga sümpaatne president Ülle Madise kõnes iga inimese enda hoolivusele ja vastutusele rõhumine, et ole toredam naaber või õpetaja või lapsevanem. Kui on võimalik, siis lahenda ära. Vaata otsa ja küsi, kas on hästi, ava uks või tõsta kast – see on midagi, mida riik ei peagi tegema.
Ühiskonnas on väga palju sellist, mida saame parandada lihtsalt hoolivama suhtumisega, aga see ei vabasta riiki vastutusest tegeleda puuetega, vanemate ja erivajadusega inimestega ning pakkuda tuge senisest paremal viisil.
ANTI POOLAMETS: Mõiste „heaolu-teenus“ on ju eufemism. Siia alla lähevad nii hädavajalikud toetused kui ka kõikvõimalikud soodustavad meetmed. Me võime öelda ka, et kui lastetoetused ei ole vajaduspõhised, siis need on ju demograafilised meetmed. Näiteks Urmas Sõõrumaale lastetoetuse maksmine ei ole kindlasti demograafiline meede, sest Sõõrumaal on küll palju lapsi ja raha jääb ka üle. Küsimus on selles, kuidas heaolu-teenuseid paremini sihtida, sest riigil on kohustus tagada nende kättesaadavus vähemalt miinimumtasemel. Seda püüti tagada ka 1990-ndate alguses, kui raha oli vähe ja uusettevõtjad viisid oma kasumid Küprosele või kõikvõimalikele maksuvabadele saartele, nii et riigi rahakott kuivas kokku.
Küsimus on selles, kuidas heaoluteenuseid paremini sihtida, sest riigil on kohustus tagada nende kättesaadavus vähemalt miinimumtasemel.
ANTI POOLAMETS
Praegu on olukord oluliselt parem, aga samas ei ole ikkagi kuskil kirjas, kus on maksimum. See sõltub riigi rikkusest, poliitilisest tahtest ja ka nõudlusest. Kuigi lastetoetused, kui nad ei ole vajaduspõhised, on demograafilised meetmed, siis me õigupoolest näeme praegu, et kriis on just selles samas valdkonnas. Ehk siis ajaloo madalaim sündimus dikteerib meile vajaduse sinna lisateenuseid pakkuda ja leiutada vahendeid, et lapsi saadaks näiteks nooremas eas. Soome demograafid on jõudnud järeldusele, et väga oluline on saada nooremana lapsevanemaks, et see oleks tõhus. Nii et hästi lai spekter on nendel.
Samas, kas me oleme nõus loobuma naiste varjupaikade toetamisest? Tõesti, vaevalt küll, sest tegu on väga kriitilise teenusega. Tervisekassa – taas kriitiline teenus. Samas on ta sügavalt miinuses juba praegu. Omaenda kogemus 1990-ndatest alates või Lääne-Euroopa kogemus, kus 1960-ndateks püüti sotsiaalriiki üles ehitada. Aja jooksul läks kogu aeg paremaks.
Kuid nüüd on Lääne-Euroopa sotsiaalriik raskes kriisis. Prantsusmaa võib olla kõige ehedam näide, varsti võib see lõppeda isegi pankrotiga. Võtame Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa. Riigi ülalpidamiseks ja võla teenindamiseks kulub niivõrd suur osa SKP-st, et see ei ole jätkusuutlik. Me näeme samuti märke, et jätkusuutlikkus on löögi all – Tervisekassa on kõige klassikalisem näide, aga mitte ainuke.
Miks see sotsiaalriik on kriisis ja kuidas võimalikult palju teenuseid päästa? Minu hinnangul on üks kriitiline põhjus see, kui palju on töötajaid ühe pensionäri või mittetöötava inimese kohta. Teisalt on väga raske kriis seoses massisisserändega ja teenuste kuritarvitamisega. Euroopa riigid on muutunud lihtsalt maailma sotsiaalosakonnaks ja see ei ole jätkusuutlik.
JAANUS KARILAID: Põhiseaduse järgi on Eesti riigi üks põhieesmärke tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Selleks vajame tugevat ja elavaloomulist majandust, sest ilma uue jõukuse loomiseta ei ole võimalik ka heaoluriiki kestlikult rahastada. Eesti majanduse üks keskne probleem on investeerimiskeskkonna konkurentsivõime. Me ei konkureeri välisinvesteeringute pärast üksnes Läti ja Leeduga, vaid ka Soome, Rootsi ja Poolaga. Investor vaatab maksukeskkonda, energia hinda, tööjõu kättesaadavust, asjaajamise kiirust ja riigi otsuste ennustatavust. Kui jääme mõnes neist näitajatest konkurentidele alla, lähevad investeeringud mujale. Võtame näiteks Leedu. Seal on suurinvesteeringute jaoks loodud nn roheline koridor, mis võimaldab vähemalt kümnete miljonite eurode suuruste ning nõutava töökohtade arvuga projektide puhul kasutada lihtsustatud menetlusi ja saada maksusoodustusi. Eestis peaksime samuti küsima, miks võtab mõne strateegilise investeeringu ettevalmistamine aastaid ning kas riik teeb piisavalt, et suuremad tööstusinvesteeringud siia jõuaksid. Heaoluriigi rahastamise seisukohalt on küsimus väga konkreetne: kui tervishoiu-, pensioni- ja hoolekandekulud kasvavad, peab kasvama ka majandus, mis neid kulusid kannab. Üksnes maksude ümberjagamisest ja uutest rõhkudest ei piisa. Vajame suuremat tootlikkust, kõrgema lisandväärtusega töökohti ja uusi investeeringuid. Lisame siia demograafilise pildi, see peaks kogu aeg silme ees olema. Statistikaameti andmetel sündis Eestis 2024. aastal napilt üle 9000 lapse – esimest korda pärast taasiseseisvumist alla 10 000. Väiksemad põlvkonnad tähendavad tulevikus vähem tööealisi maksumaksjaid, samal ajal kui eakate osakaal suureneb. Me ei taha, et tekiks debatt pensioniea 72. eluaastale tõstmiseks? Siis ei ole välisinvesteeringute meelitamine üksnes majandusministri ega peaministri ülesanne, vaid otseselt ka sotsiaalpoliitikaga tugevalt seotud küsimus. Kui me ei suuda majandust elavdada ega tootlikkust kasvatada, muutuvad surve pensionieale, pensioni suurusele, maksukoormusele ja avalike teenuste kättesaadavusele järjest suuremaks. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas olemasolevat raha jagada, vaid eelkõige selles, kuidas Eesti suudab rohkem jõukust luua. Jõukust saab jagada.
Kui meil ei tule töökäsi juurde ja majanduse elujõud ei kasva, siis seisamegi nende valikute ees. Alles hiljuti rääkis sotsiaalminister Karmen Joller, et peame kiirabi tasuliseks tegema. Inimesed teevad valekutseid. Ta pakkus debatina välja, et me võiksime seda kaaluda.
Poliitilised valikud sõltuvad väga palju sellest, milline on meie majanduslik jõud. Oleme kaotanud väga palju oma majanduse atraktiivsusest just sellepärast, et sellega pole tegeletud.
Jaanus Karilaid (Isamaa)

Foto: Erik Peinar
ÕNNE PILLAK: Kui võtame selle aasta eelarves laste saamiseks ja kasvatamiseks ette nähtud raha ning jagame selle päevade peale ära, siis investeerib riik ühes päevas 2,5 miljonit eurot. See ei ole väike summa ja need on teadlikud valikud.
MARJU HIMMA: Kui teil oleks valik kaotada ära üks teenus või toetus, siis mis see oleks? Või kui te tingimata ei taha midagi ära kaotada, siis kust te raha juurde võtaks?
JAANUS KARILAID: Majanduse atraktiivsusele. Siia tuleks investeeringuid ja siia tahetaks ettevõtlust luua. Me oleme seal taandarenenud. See on meie põhiline probleem. Meil pole võimalik rääkida hüvede loomisest, kui majandus on nii ahtake.
Teenuste äravõtmine on väga raske valik. Ainuüksi Tallinna linna sotsiaalportfellis on üle saja teenuseliigi, siis sealt millegi äravõtmise taga on suure tõenäosusega ikkagi sadu tunde tööd. Miks seda on vaja teha? Nii et võti on ikkagi majandus, Eesti majanduse atraktiivsuse suurendamine, et siia tahetaks tulla ja töökohti luua.
DIANA INGERAINEN: Ma annaksin rohkem otsustusõigust sotsiaaltöötaja tasemele, et leida komplekslahendusi, mitte jooksutada inimest ühe teenuse juurest teise juurde. Praegu ei tea teenuseosutajad, mida teavad eelmised teenuseosutajad. Neid siduvat lüli ei ole.
Ma ei näe, et peaksime niimoodi teenuste kaupa lähenema. Oli väga õige minna üle teenusmajandusele. Varem ei saanud me lõpuks üldse aru, kes mida teeb, aga nüüd oleme läinud natuke teise äärmusesse. Mina annaksin inimestele, kes puutuvad abivajajaga vahetult kokku, rohkem jõudu ja võimu.
VADIM BELOBROVTSEV: Sõltumata sellest, milline teenus kaotada, leidub inimesi või huvirühmi, kes ütlevad, et see on ju ülitähtis teenus. Jätaksin selle küsimuse valdkondade spetsialistidele, kes oskavad poliitikuid väga konkreetselt nõustada.
Siin on ju ka ajaline mõõde: praegu võib üks teenus olla hästi vajalik, edaspidi võib-olla enam mitte. Oluline on hinnata mitte ainult seda, kas teenust on hetkel vaja ja kui palju see maksab, vaid ka seda, kas tegevusetus võib tulevikus kaasa tuua mitu korda suurema kulu. Mina praegu küll ei julgeks niimoodi lihtsalt öelda, et see teenus peab ära kaduma.
Mis kindlasti peab ära kaduma, on automaks, aga see ei ole teenus. Ma arvan, et see meeldiks väga paljudele huvirühmadele, kui mitte kogu ühiskonnale.
Aga jah, me mõtleme kogu aeg selle peale, mida kaotada või kärpida. Oleme millegipärast riigina sellesse olukorda jõudnud ja ma arvan, et see ei ole väga hea lähenemine. Peaksime mõtlema hoopis sellele, kust võtta raha, kuidas elavdada meie majandust ja muuta see optimaalsemaks. Seetõttu ma arvan, et me ei peaks ka kärbetest nii palju rääkima.
Vadim Belobrovtsev (Keskerakond)

Foto: Erik Peinar
ÕNNE PILLAK: Kui me räägime näiteks lasteaiakohtade kättesaadavusest, siis veel mõni aasta tagasi oli Tallinnas lasteaiakohtade puudus. Sõimekohad olid kulla hinnaga. Praegu on ka Nõmmel, kuhu varem ei saanud last sõime panna, olukord selline, et kõiki sõimerühmi ei ole sel sügisel avatud, sest lapsi ei ole.
Võib-olla peaksime vaatama hoopis seda, kus saame erasektoriga rohkem koostööd teha. Aastaid tagasi rääkisin Tallinnas, et teeme eralasteaedadega koostööd ja ostame neilt teenust sisse. Meil on praegu seda teenust vaja, aga kahe-kolme aasta pärast võib-olla enam mitte. Siis vabanevad need vahendid eelarves ja neid saab suunata mujale. Nii oleks rohkem paindlikkust.
Mõistan, et ilusa lasteaia avamine on oluline ja lastele meeldib seal käia, kuid tegelikult peaksime mõtlema ka sellele, kuidas suurendada avaliku ja erasektori koostööd. Saaksime teenust pakkuda siis, kui seda on vaja, mitte ei peaks ootama mitu aastat, kuni ühel hetkel seda enam vaja ei olegi. Siis peame neid maju ise üleval pidama ja raha on seal kinni.
See on üks pool. Mis aga majandust puudutab, siis toon mõne näite. Meil on suurinvesteeringute meede ja investeeringute ekspressrada, mis ootab praegu siinsamas majanduskomisjonis arutamist. Lihtsalt mõni fakt. Ma ei tea, kas kolleegid on vaadanud IMF-i viimast majandusprognoosi järgmiseks aastaks. Eesti majanduskasv on kogu euroalal seitsmendal kohal, Läti ja Leedu järel. Inflatsioon on meil järgmisel aastal sama prognoosi järgi väiksem kui Lätis ja Leedus.
Faktid räägivad tegelikult teist keelt. Majandus kasvab ja on tegelikult viimased kaks aastat kasvanud, kuigi on öeldud, et see pole päris nii olnud. Nii et mina pigem usun neid, kes neid prognoose teevad.
RIINA SIKKUT: Eesti kohta tehtud analüüsid näitavad ka, et üksnes majanduskasv meid sellest eelarveaugust välja ei too. Viis aastat on inimestele räägitud, et tuleb pingutada, sest käib sõda ja kõik peavad oma panuse andma. Ja on kärbitud, kärbitud, jõhkralt kärbitud ja veel kärbitud. Tulemus on see, et meie eelarveauk ei ole vähenenud. Poliitmöll käib, ühiskonda köetakse üles, aga päris otsuseid ei ole.
Me ei kata püsikulusid püsituludega. Kaitsekulude vähenemist keegi ei prognoosi, aga katet neile ei ole. Me katame neid laenuraha arvelt, nagu ka osa ülejäänud püsikuludest. Me ei ole ju esimene riik, kes sellises olukorras on, ega peaks silmi kinni pigistama ja hooga Soomele järele hüppama, et saavutada 90-protsendiline laenukoormus.
Tuleks läheneda tõenduspõhiselt. Ükskõik, kas vaatad IMF-i, OECD või eelarvenõukogu soovitusi – kõik ütlevad sama. Kärpida on veel võimalik. Meil on igas suures süsteemis toetusi või teenuseid, mida saab üheksa või 99 inimest. Võib-olla tuleb neid ümber korraldada, võib-olla saab andmeid paremini kasutada ja midagi paremini sihtida. On võimalik dubleerimist vähendada, aga need ei ole sellised otsused, et võtame 100 miljonit siit ja paneme uksed kinni. See kõik on palju tehnilisem ja analüütilist sisendit nõudev töö.
Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)

Foto: Erik Peinar
Neid valdkondi, mida me seni ei ole prioriseerinud – sotsiaalhoolekanne ja tervishoid –, rahastame vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ja mitte natuke vähem, vaid teatud teenuste puhul kolmandiku võrra vähem ning erihoolekande ja erivajadusega laste toe puhul võib-olla 70 protsenti vähem.
Nii et kärpida on võimalik, aga sellest ei piisa. Poliitiliselt pole võimalik öelda, kas see on kaks või viis protsenti, aga need peavad olema struktuurse mõjuga otsused. Eelarvenõukogu on öelnud, et ka selle aasta eelarves tehtud otsused ei ole struktuurse mõjuga, vaid ühekordsed ümbertõstmised.
Tulu poole puhul on poliitilised taluvusläved võib-olla erinevad, aga ka olukorras, kus me tahame säilitada praegust maksukoormust ega soovi seda tõsta, tuleb kindlasti ümber kujundada, kust ja kuidas me makse kogume.
ANTI POOLAMETS: Reservid on meil olemas. Headel aegadel anname laustoetusi, aga kui meil päriselt kitsaks läheb ja miinused väga suureks kasvavad, siis on selge, et tuleb rohkem vajaduspõhisuse suunas liikuda. Selleks on meil ka vahendeid, väga palju registreid, mille abil toetusi paremini sihtida. Sinnapoole me ilmselt peame liikuma.
Muidugi tuleb, kasutades militaarkeelt, valida raskuspunkt: kus on kõige kitsam olukord, sinna tuleb ka rohkem suunata. Demograafilise olukorra kriitilisus on ju kõige rohkem välja tulnud viimastel aastatel. Oli aastaid, kus pensionäridel oli nii kehv olukord, et vaevu tuldi ots otsaga kokku. Aga erinevatel aegadel kerkivad esile uued teemad ja demograafilised meetmed on hästi kallid. Raha võib küll palju kulutada, kuid sündimus ei pruugi sellest hoolimata kasvada. Seepärast tuleb leida õiged meetmed ja suunata raha sinna, kus sellest on kõige rohkem kasu.
Ja siin on meie kui poliitikute ülesanne ekspertide abiga põhjalikult läbi mõelda, kuhu toetusi suunata. Me ei ole ainukesed. Terve Skandinaavia uurib ja uurib, miks sündimus on madal. Nad on ju jõukad riigid, aga ikkagi on sündimus madal. Kuidas siis meetmeid täpsemini sihtida?
Nagu ma eelnevalt märkisin, on sotsiaalriik Lääne-Euroopas kriisis. Soomes on kriisis, Rootsis on kriisis. Nagu öeldud, on sellel kaks põhjust. Üks on seesama töötajate ja ülalpeetavate arvu suhe, aga massiimmigratsioon on ikkagi näiteks Soomes jalad alt ära rabanud. See protsent on nii masendav. Näiteks somaallaste etnilises rühmas – kui paljud elavad sotsiaaltoetustest ja kui paljud käivad tööl – diskrediteerib see põhjalikult kogu sotsiaalriiki.
Lõpuks ei taha soomlased isegi makse maksta ja ütlevad, et me ei ole maailma sotsiaalosakond. Meie oleme ka sinna jõudmas, meil lihtsalt ei ole raha. Ja minu meelest saab ressursse kokku hoida sellega, et me ei paku välismaalastele, kes ei maksa sotsiaalmaksu, mitmeid oma teenuseid. Siis ongi palju raha maast leitud.
JAANUS KARILAID: Kärpeid on tehtud, 2023. aastal kärbiti laste- ja peretoetusi ning huviharidust. Mingi sisend kuskilt saadi, miks mindi kallale laste- ja peretoetustele ja huviharidusele. Kuigi kõik uuringud – me räägime, et uuring on tähtis – näitavad, et iga euro, mis sa paned huviharidusse, toob pärast tagasi.
Ei saa öelda, et majanduskasv üksi ei aita. See on fundamentaalne küsimus, selle pisendamine on olemuslik viga. Kui näiteks Saksamaal kasvab kaks protsenti ja Soomes 2,2 protsenti, siis meil peaks olema kasv poole suurem, kui tahame järele jõuda ja piirkondlikku ebavõrdsust vähendada. Kui me ei räägi Eesti riigi sees regionaalsetest lõhedest, vaid räägime ka riikide vahel, siis meil peaks olema tegelikult 4–5-protsendine lähteülesanne, et majandus kasvaks. Seda lähteülesannet praegu ei ole. Ning majanduse kasvutempo ei saa olla napilt ees vaid lühikese ajaperioodiga, vaid aegrida peab Eesti kasuks rääkima vähemalt kümnendi.
MARJU HIMMA: Kust see heaolu raha riigieelarvesse peaks tulema? Kust need kattevahendid leida? Kui palju heaolu me saame endale lubada?
DIANA INGERAINEN: Me peaksime andmepõhiselt kaaluma, mida tasub teha ja mida mitte. Üks võimalus, mida meile on juba aastaid soovitatud, on kinnisvaramaks. See võiks rakenduda alates kolmandast kinnisvarast, sest paljudel eestlastel on kaks kodu – linna- ja maakodu – ning seda tuleks maksustamisel arvestada. Kolmandast kinnisvaraobjektist alates võiks maks aga juba kehtida.
ÕNNE PILLAK: Küsimus on ka selles, kuidas me ise oma riigist räägime. Kui oleme Eestit juba mõned aastad tegelikust kehvemana kujutanud, siis ei tahagi keegi siia investeerima tulla. Ma olen Eestis väga palju ringi sõitnud ja väikeettevõtjatega suhelnud. Ja mis nad ütlevad? See pilt, mida osa inimesi püüab Eesti riigist väljapoole maalida, on palju hirmutavam kui see, mida siia tulijad tegelikult näevad.
Mure on see, kui turistid ei tule siia ja investeeringud jäävad tegemata. Seda, et Euroopas on sõda ja see meid mõjutab, ei tohi minu arust kuidagi pisendada. Me ei ole üksi kuskil preerias, vaid oleme osa tervikust ja kõik see mõjutab ka meie majanduse käekäiku. Seda ei tasu absoluutselt eitada. Seega on väga oluline, millise kuvandi me Eestist loome, kuidas oma riigist räägime ja mida teeme, et siia uusi investeeringuid tuua.
Seega on väga oluline, millise kuvandi me Eestist loome, kuidas oma riigist räägime ja mida teeme, et siia uusi investeeringuid tuua.
ÕNNE PILLAK
Ma tean, et vasakpoolsemad poliitikud tõstaksid hea meelega makse ja kehtestaksid astmelise tulumaksu. Minu meelest ei ole see õige tee. Kui vaatame, mis on Eestile seni edu toonud, siis näeme, et üks neist asjadest on lihtne maksusüsteem, mis jätab inimestele rohkem raha kätte. See kasvatab ka inimeste heaolu. Maksusüsteemi lihtsus ja läbipaistvus on ettevõtjate jaoks oluline ning motiveerib neid siin investeerima.
Nii et mina praegu ühtegi maksu tõstma ega uut maksu kehtestama ei hakkaks. Pigem on vaja stabiilsust ja rahu majanduskeskkonnas.
JAANUS KARILAID: Ma arvan, et ei ole mõtet ühtegi pilti liiga koledaks ega ka liiga ilusaks maalida. Tuleb olla adekvaatne. Kuna oleme viimase paari aasta jooksul kahjuks näinud maksude kaskaadi, siis on maksudebatt praeguseks ka tsementeeritud. Lähiajal me mingit maksutõusu väga planeerida ei saa. Pigem peaksime mõtlema, kuidas suurendada Eesti majanduse atraktiivsust.
Kui räägin ettevõtjatega väljaspool Tallinna, siis põhiprobleem on tegelikult valitsuse juhtimisel kasvanud bürokraatlik kontroll ja umbusk. Ettevõtjaid peavad pidevalt kontrollima erinevad ametnikud, see on probleem. Kui bürokraatia masinavärk on nii suureks aetud, siis on ettevõtlusega alustada loomulikult selle võrra raskem.
Ja kui ma vaatan välisinvesteeringuid, mis tulevad Eestisse või lähevad teistesse Balti riikidesse või Põhjamaadesse, siis midagi kiita siin ei ole. Peaksime ausalt arvudele otsa vaatama.
Praeguses olukorras peaksime tegelema just planeeringute ja projektide menetlemise kiirendamisega. Kui ettevõtjal tekib idee, siis peaks aeg ideest teostuseni olema võimalikult lühike. See suurendaks oluliselt meie majanduse atraktiivsust.
VADIM BELOBROVTSEV: Kust võtta raha? See on alati põhiküsimus olnud. Minu arvates ei peaks me kogu aeg mõtlema, kuidas midagi kärpida, vaid kuidas majandust elavdada.
Kui vaatame mõnda meedet, näiteks toiduainete käibemaksu alandamist, siis arvestame, et nii ja nii palju miljoneid jääb eelarvesse laekumata. Keegi ei mõtle sellele, et kui see samm astuda, siis suureneb inimeste ostuvõime. See tähendab, et nad ostavad rohkem, käive kasvab ja raha tuleb kaarega tagasi. Võib-olla mitte sada protsenti, aga ikkagi. Praegu arvestame lihtsalt, et kogu raha on läinud. See on minu meelest vale lähenemine. Me ei mõtle üldse sellele, milline on ühe või teise sammu kaudne mõju eelarvele.
Teiseks need vanad teemad, millest oleme juba tükk aega rääkinud ja mis on kehtestatud ka meie naaberriikides. Näiteks pangamaks. Euribor praegu tõuseb ja tänu sellele teenivad pangad aina rohkem, aga meil ei ole millegipärast mingit soovi panna neid rohkem maksma. Ometi on Läti, Leedu ja Poola seda teinud ning see näitab, et sealt on võimalik raha saada.
Riigiaparaadi tõhustamine ei pruugi tuua miljardite eurode suurust kokkuhoidu, kuid minu hinnangul oleks umbes 100 miljonit eurot täiesti realistlik säästa. Ometi ei tegele me sellega.
Kolleeg Sikkut juba mainis, et meie maksusüsteem tuleks ümber vaadata: kuidas, mida ja kui palju me maksustame. Me räägime siin sellest, et maksuküür on nüüd kaotatud ja meil on uus süsteem, aga see läks maksma 700 miljonit eurot. Sellest me millegipärast ei räägi.
See on üüratu summa ja võib-olla peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas meie maksusüsteem peaks olema üles ehitatud. Praegusel kujul ei ole see jätkusuutlik.
RIINA SIKKUT: Viriseda ei ole vaja. Me peame Eesti üle uhked olema ja ka väljapoole ühel häälel rääkima, miks just siia tuleks investeerida ja miks meil siin hea on. See ei tähenda aga, et me ei peaks objektiivselt käsitlema valupunkte, murekohti ja vales suunas liikuvaid trende ning nendega ka ühiselt, maksumaksja raha eest, tegelema.
Kinnitan, et vasakpoolsed poliitikud ei tõstaks hea meelega makse. Kui meie eelarve oleks tasakaalus ja valitsus oleks teinud oma lubatud töö – kärpinud ja makse tõstnud nii, nagu plaaniti –, siis meil seda muret ei oleks ja saaksime edasi minna.
Nagu Vadim ütles, on maksureformi vaja. Tarbimismaksude poolest oleme Euroopas neljandad. Heaolu taseme poolest ei ole, aga me maksustame inimesi, kellel kulub suur osa sissetulekust tarbimisele. Vara- ja kapitalimaksude poolest oleme aga 27. kohal. See on viimane koht. Mitte ükski teine Euroopa Liidu liikmesriik ei kogu vara- ja kapitalimakse nii vähe kui meie. Ma ei tea, kuidas see meil õnnestunud on, aga niimoodi me edasi laseme.
Tööjõu maksustamine on kuskil keskmisel tasemel. Tööjõud on väärtuslik ressurss ja selle maksustamine mõjutab loodavate töökohtade arvu ning majanduse konkurentsivõimet. Võiksime maksustruktuuri muuta nii, et madalapalgaliste maksukoormus oleks väiksem ja kõrgemapalgaliste ning jõukamate oma suurem. See ei pea tähendama ainult sissetulekute maksustamist, vaid võib hõlmata ka kapitali- või varamakse.
Ka praeguse üldise maksukoormuse juures leiavad sotsiaaldemokraadid, et maksukoormuse ümberjagamine erinevate sissetulekurühmade vahel oleks õiglane. Kui vähendada madalapalgaliste tööjõumakse, aitaks see luua töökohti, tagada väärikama sissetuleku ja parema äraelamise. Nii on võimalik sama maksu-koormuse juures saavutada õiglasem tulemus, kus inimeste toimetulek on paremini tagatud ja majanduse konkurentsivõime paremini toetatud. Aga see nõuab tõesti otsustusjulgust ja ambitsioonikat plaani.
Kui räägime eelarvepuudujäägi vähendamisest või täiendavate teenuste rahastamisest vananeva elanikkonna tingimustes, siis parempoolsed on välja toonud pensionide kärpimise võimaluse. Siin on vist ka teistsuguseid seisukohti kõlanud. Aga juba praegused pensionid ei ole adekvaatsed ja nende kallale minna ei tohi.
Teine küsimus on inimvarasse investeerimine: haridus ja tervishoid. Kui on valik, kas kvaliteetsed avalikud teenused või kümme eurot rohkem makse, siis sotsiaaldemokraadid valivad alati kvaliteetsed avalikud teenused. Meie majanduskasv ei tule kuskilt mujalt kui inimestest. See, et meil oleks kõige targemad lapsed, kõige tervemad inimesed ja kõige pikemalt tööturul osalevad eakad – meil ei ole ühtegi teist varianti. Sealt tuleb innovatsioon ja ägedad mõtted, need inimesed toovad investeeringuid Eestisse.
Prioriteet number üks on inimvara – selle väärtuse kasvatamine ja hoidmine. Selle arvelt tehnilisi kärpeid teha maksutõstmise julguse puudumise tõttu maksab meile minu arvates pikas plaanis väga valusalt kätte.
See ei pruugi olla üldteada, aga Eestis ja teistes Euroopa riikides küsitletakse ettevõtjaid selle kohta, millised tegurid ettevõtlust toetavad, millised pidurdavad ja mis julgustaks neid investeerima. Huvitaval kombel piirab meie majanduskeskkonna atraktiivsust ja pidurdab majanduskasvu ka inimeste tervis.
Meie töötajad lahkuvad tööturult varem, on pikemalt töövõimetus- või haiguslehel. Nende panus ei ole selline nagu see võiks olla, sest me ei ole ühelgi aastal suutnud rahastada tervishoidu vastavalt tegelikule vajadusele. Tervishoid on alati olnud alarahastatud. Ja sealt raha äravõtmine, kärbete tegemine või Tervisekassa ülejääki surumine ei teeni tervisealaseid eesmärke. Juba praegu piirab see meie majanduskasvu.
ÕNNE PILLAK: Siin räägiti maksuküüru kaotamisest ja sellest, kui kalliks see läks, aga heaolust rääkides unustatakse üks asi ära. See jättis peredele kätte 600 miljonit eurot. Kõige rohkem võitis keskklass ja 90 protsenti töötavatest inimestest sai tänu sellele palgapäeval rohkem raha kätte. Inimesed võitsid sellest. Nende heaolu kasvas ja nad saavad ise oma valikuid teha.
ANTI POOLAMETS: Heaoluriik ei ole jätkusuutlik, kui majanduslik jõukus ei kasva või kui sotsiaalsüsteemi ressursse kasutatakse ebaotstarbekalt. Kõige kindlam tee avalike teenuste, heaoluteenuste, toetuste ja demograafiliste meetmete säilitamiseks on tootlikkuse kasv.
Meetodite üle võib pikalt arutada, aga võtame kas või ühe näite: energiahindade alandamine. See mõjutab iga valdkonda, sealhulgas inimeste kodukulusid. Ei ole valdkonda, kuhu energiahinnad lõpuks välja ei jõua.
Kui me võrdleme enda tootlikkust OECD tabelites, siis on meil veel pikk tee minna. Seepärast on odavale tööjõule panustamine hukatuslik tee, sest meie tootlikkus on niigi madal. OECD võrdlused näitavad, et kui suudaksime tootlikkust kasvatada ja edetabelites ülespoole liikuda, võiks selle mõju olla võrreldav 100 000 täiendava töökohaga.
Anti Poolamets (EKRE)

Foto: Erik Peinar
See on täiesti realistlik saavutus, sest konvergents peaks ju toimima – me peaksime liikuma suurema tootlikkuse suunas ja investeerima rohkem teadmismahukasse majandusse.
Siin on erakondadel minu arvates palju ühist. Oleme ühel meelel, et peame selles suunas liikuma, küll aga vaieldakse palju selle üle, millised meetodid kõige rohkem kasu toovad.
