Otsus: „Teie heaolu on menetletud.“ Aga kas see ka paranes?
Raha jagades saab üsna täpselt välja arvutada, kui palju maksab üks toetus, teenus või reform ning mitu inimest sellest osa saab. Hoopis keerukam on hinnata, kui palju heaolu selle raha eest tekib. Inimese heaolu ei mahu ühele eelarvereale ega allu universaalsele valemile. Seepärast peaks iga toetuse, teenuse ja poliitilise otsuse lähtekohaks olema küsimus: kelle heaolu, kuidas ja mille arvelt järgmise muudatusega paraneb?
Pole valemit ega tehisintellekti agenti, mis ütleks, kas järgmine miljon eurot tuleks suunata pensionidesse, koduhooldusse, lapsetoetustesse või lasteaiakohtadesse. Ometi tuleb valikuid teha – ja mitte ainult miljonite, vaid miljardite üle.
Seekordse Riigikogu Toimetiste numbri artikleid ühendab küsimus, kuidas riigi raha abil heaolu luua. Heaolu rahastamise suutlikkus ei tähenda veel oskust seda luua. Need kaks ei pruugi käia ühte sammu.
Uku Varblane ja Tea Danilov näitavad, et Eesti maksukoormus jääb Euroopa Liidu keskmisele alla. 2024. aastal moodustasid maksutulud Eestis 35,2 protsenti SKP-st, EL-is aga 39,4 protsenti. Eesti mõõtkavas on vahe umbes 1,7 miljardit eurot aastas. Oleneb vaatenurgast, kas see on kasutamata võimalus või hoopis majanduse konkurentsieelis.
Uuringud ei anna ühest vastust, kas teenused on toetustest paremad või vastupidi. Küll aga viitavad need vajadusele jagada raha inimese tegelikust abivajadusest lähtudes. Siit jõuame seekordse numbri ehk kõige olulisema vastuoluni: Eesti riik on korraldatud valdkondade kaupa, aga inimese elu mitte.
Tervisega tegeleb üks süsteem, haridusega teine, tööhõivega kolmas ja sotsiaalsete raskustega neljas. Igal valdkonnal on oma eelarve, eesmärgid ja tulemusnäitajad, kuid inimese jaoks moodustavad need ühe elu. Kui tervis halveneb, võib inimene kaotada töö. Töökaotus vähendab pere sissetulekut ja võib mõjutada laste võimalusi, peresuhteid ning vaimset tervist. Ühe ministeeriumi probleemist saab terve perekonna probleem. Aga kelle eelarvereale see kirjutada?
Dagmar Kutsar tutvustab selles numbris Eesti elukaareülest heaolumudelit, mis pakub poliitika kujundamiseks põhimõttelise vaatenurga muutuse. Heaolu ei kujunda üksnes tervis, haridus, töökoht või sissetulek, vaid nende ja paljude teiste tegurite koosmõju inimese elu jooksul.
Praegune eelarvekorraldus ei soosi seoste nägemist näiteks hooldatava, hooldaja, teenusepakkuja ja tööturu vahel. Ühe valdkonna kokkuhoid võib suurendada teise kulusid. Suuremate reformide puhul tuleks küsida, mida teeb praegune otsus inimese eluga kümne või kahekümne aasta pärast ning kas tänane kokkuhoid ei too homme kaasa veel suuremat arvet. Ent ka kõige põhjalikum majanduslik kalkulatsioon ei suuda kõike mõõta.
Katre Pall ja Merilen Laurimäe näitavad oma artiklis, et toetuse saamise kogemust ei mõjuta üksnes toetuse suurus, vaid ka taotlemise lihtsus, teadlikkus oma õigustest ja ametnike suhtumine. Digiriigis võib menetlus olla kiire ja tõhus, kuid inimese jaoks tähendada arstivisiite, dokumentide kogumist, abivajaduse korduvat tõestamist ja ebakindlust. Ametkonna jaoks võib menetlus olla edukalt lõpetatud. Irooniliselt öeldes: „Teie heaolu on menetletud“. Kuid see ei tähenda, et inimese probleem on lahenenud.
Kui palju maksab inimese väärikus? Või aeg, mis kulub, et riigile oma abivajadust tõestada? Seda ei saa eelarvereale kirjutada, kuid ka see on osa heaolust.
Mare Ainsaare ja tema kolleegide artikkel lisab siia veel ühe mõtlemapaneva tahu. Värske Hea Eesti uuringu järgi on 76 protsenti Eesti täiskasvanutest oma eluga pigem rahul. Justkui päris hea tulemus. Kuid keskmise inimese taha võivad kaduda väga erinevad probleemid. Noorte heaolu on väiksem ning esile kerkivad vaimse tervise, stressi ja suhete küsimused. Pensionieelses eas meeste heaoluprobleemid seostuvad seevastu tervise, majandusliku toimetuleku ja vähese usaldusega riigi vastu. Üks ja sama heaolumeede ei pruugi kummagi rühma puhul toimida.
Seega ei piisa üksnes lisaraha eraldamisest ega ka selle targemast jagamisest. Eelkõige peame selgemalt läbi mõtlema, milliseid tulemusi oma otsustega saavutada tahame.
Näiteks võiks iga suurema reformiga kaasneda elukaareülene mõjuhinnang. Mitte järjekordne linnukese tegemiseks mõeldud dokument, vaid sisuline analüüs, kuidas otsus mõjutab inimest eri eluetappides ning milliseid kulusid või võimalusi loob teistes valdkondades. Erilist tähelepanu vajavad üleminekud ühest eluetapist teise: koolist tööturule, tööelust pensionile ja iseseisvast elust hooldusvajaduseni. Just siis võib inimene jääda eri süsteemide vahele.
Ametkondade töös võiks harvem küsida „Kas meie ülesanne on täidetud?“ ja sagedamini „Mis sellest inimesest edasi saab?“. Teenuse edukust tuleks hinnata mitte ainult menetletud taotluste ja teenindatud inimeste arvu, vaid ka selle järgi, kas inimeste toimetulek paranes. See eeldab ametkondade koostööd, ühiseid eesmärke ja inimeste kogemustega arvestamist.
Eestis on palju uuringuid ja registreid, kuid vähe teadmisi sellest, kuidas inimese elutingimused, haridus, töö, tervis ja suhted mõjutavad tema hilisemat heaolu. Elukaareülene pikiuuring aitaks mõista, millised sekkumised toimivad ja millal on abi kõige tõhusam.
Heaolupoliitika peab arvestama kulutõhususega, sest raha on piiratud hulk. Sääst ühe asutuse eelarves võib aga suurendada ühiskonna kogukulu. Samuti ei piisa arvulistest näitajatest, kui tähelepanuta jäävad inimeste turvatunne, iseseisvus, suhted ja väärikus.
Heaoluriigi kujundamine on ka väärtusvalik. Teadus saab selgitada eri lahenduste mõju, kuid otsustama, millist ühiskonda tahame, peavad Riigikogu ja valitsus. Küsimus pole ainult selles, kui palju riik kulutab, vaid selles, mida see inimeste elus muudab.
